Foto: Nugroho Wahyu.
Autentsus ei ole mulle olnud lihtsalt teoreetiline mõiste ega professionaalne märksõna, vaid sügav isiklik teekond – küsimus sellest, kas ma olen päriselt ehe, millal ma kohanen ja millal olen kontaktis iseendaga. See küsimus on olnud keskne nii minu isiklikus elus kui ka terapeudina töötades.
15. novembril EMTÜ juubelikonverentsil toimunud paneelarutelu autentsuse teemal ei olnud mugav – ja just see oli kinnituseks, et räägime millestki tõeliselt olulisest. Kõlama jäid väga erinevad vaated: autentsus kui iseendaks jäämine iga hinna eest; autentsus kui haavatavus ja aus eneseavaldus; autentsus kui professionaalne selgus ja piirid. Kriitiliselt märgiti ka, et ‘autentsus’ on muutunud tühjaks moesõnaks, millega õigustatakse nii piiride hägustumist kui ka vastutuse vältimist.
Kerkis esile ka sotsiaalne mõõde: arusaam, et autentsus ei ole ainult sisemine kogemus, vaid midagi, mida teised saavad kinnitada või vaidlustada.
See tõstatas terava küsimuse: kas autentsus on midagi, mida pean teistele tõestama, või midagi, mida saan endas hoida ka siis, kui see ei ole nähtav ega heaks kiidetud?
Käesolevas mõtiskluses ei püüa ma autentsust defineerida ega normeerida. Kirjutan sellest kui kehastunud ja suhestuvast protsessist, mis avaldub muusikalises väljenduses, pausis ja vaikuses ning teraapilises suhtes. See on läbi minu kogemuse kujunenud vaade, mis ei otsi lõplikke vastuseid, vaid suuremat ausust.
Autentsus ei ole impulss, vaid küpsus
Üks levinumaid eksimusi on samastada autentsus impulsiivse eneseväljendusega: “Ma ütlen ja teen seda, mida hetkel tunnen – see olen mina.” Selline arusaam ei kirjelda autentsust, vaid reageerimist.
Autentsus eeldab kontakti iseendaga ning vastutust suhte ja konteksti ees. Kui inimene on närvisüsteemi tasandil ülekoormatud, traumareaktsioonis või kaitses, siis väljendus ei pruugi peegeldada sisemist tõde, vaid kohastumist. Väljendus võib olla vali, emotsionaalne või ‘toores’, kuid siiski mitte koherentne.
Tõeline autentsus ei karju. Ta on selge. Ja sageli vaiksem, kui me ootame.
Autentsus ja professionaalne roll
Teine äärmuslik käsitlus seob autentsuse rollidest loobumisega, justkui välistaks professionaalsus eheda kohalolu. Teraapilises kontekstis on see eksitav ja potentsiaalselt kahjulik.
Autentsus tähendab teadlikkust sellest, kas olen oma rollis, ning valmisolekut mitte kanda maske, mis on sisemiselt vastuolus.
Kui autentsus hakkab sõltuma välisest kinnitamisest, nihkub fookus enesekontaktilt vastuvõetavusele. Teraapilises ruumis võib see viia ülejagamise, rollipiiride hägustumise ja eneseületamiseni. Küps autentsus ei vaja pidevat äratuntavust ega heakskiitu. Ta võib olla nähtav, kuid ei sõltu nähtavusest.
Kehastunud autentsus
Autentsus ei ole eelkõige identiteedi- ega mõtteküsimus, vaid kehastunud seisund. Kui inimene on kontaktis oma kehaga, närvisüsteemi tasandil piisavalt reguleeritud, hakkavad tema reaktsioonid loomulikult kattuma sisemise seisundiga.
Autentsus ilmub siis, kui keha ei pea olema pidevalt kaitses, pingutama ega kohanema. Seetõttu ei piisa autentsuse toetamiseks ainult eneserefleksioonist, väärtuste sõnastamisest või identiteedi kaardistamisest – need jäävad vaid mõteteks, mis ei ole kehasse juurdunud – nagu puu ilma juurteta.
Autentsus muusikalises väljenduses
Muusikaline väljendus toob autentsuse teema erilise selgusega esile, kuna muusika allub vähem kognitiivsele kontrollile kui verbaalne keel. Rütm, dünaamika, hingamine, pausid ja toon kannavad infot enne teadlikku tähendust.
Muusikas võib väljendus olla tehniliselt korrektne või emotsionaalselt intensiivne, kuid siiski mitte autentne, kui see ei ole kooskõlas inimese sisemise seisundiga. Olen klassikalise lauljana kogenud hetki, kus esitus on tehniliselt kontrollitud ja midagi olulist jääb ütlemata – justkui laulan õigeid noote vale keha seest. Seda vastuolu ei suutnud ma ületada – ja võibolla just see tõi mind muusikateraapia juurde. Autentsus muusikas ei tähenda ‘õiget’ heli ega tugevust, vaid et muusika sünnib kohast, kus ei pea midagi tõestama.
Sageli võib olla küps muusikaline autentsus väga lihtne: üks heli, katkestatud fraas või vaikus. See võib olla tagasihoidlik ja “mitteilus”, kuid siiski sügavalt tõene.
Paus ja vaikus kui autentsuse väljendus
Paus ja vaikus on muusikalises ja teraapilises protsessis sageli alahinnatud, ent äärmiselt informatiivsed. Vaikus ei ole tühimik, vaid ruum, kus ilmneb, kas inimene suudab jääda kontakti ka ilma tegevuseta.
Autentne vaikus eeldab piisavat sisemist ja suhteruumilist turvalisust. Kui vaikus tekib reguleeritud seisundist, muutub see kandvaks. Kui see tuleneb tardumisest või vältimisest, kannab see teistsugust informatsiooni. Mõlemal juhul on vaikus tähenduslik.
Autentsus pausis ei tähenda pingutatud vaikimist, vaid luba mitte teada, mitte reageerida ja mitte täita ruumi ebamugavuse leevendamiseks. Sageli on just pauside kvaliteet see, mis peegeldab sisemist koherentsi täpsemalt kui aktiivne väljendus.
Teraapia: autentse väljenduse otsing või terapeudi suunamine?
Autentsuse käsitluses kerkib paratamatult küsimus: “Kas ja kui palju peaks terapeut suunama kliendi autentse eneseväljenduse otsingut?”
Kui teraapiat käsitleda ainult kliendi spontaanse väljenduse otsinguna, tekib oht romantiseerida impulssi. Kui aga rõhk liigub liigselt terapeudi suunamisele, võib väljendus hakata vastama terapeudi normidele, mitte kliendi sisemisele protsessile.
Küps teraapiline hoiak leiab tasakaalu nende äärmuste vahel – liigub dünaamiliselt vastavalt kliendi seisundile. Autentsust ei saa esile sundida ega ka täielikult iseenese hooleks jätta. Seda saab toetada. Muusikateraapias tähendab see sageli, et terapeut ei suuna mida väljendada, vaid hoiab tingimusi, milles väljendus saab muutuda kehastunumaks.
Lõppsõna
Mida rohkem olen autentsuse teemaga töötanud, seda vähem näen seda sihtpunktina. Autentsus ei ole seisund, kuhu jõutakse ja millesse jäädakse. See on pidev dialoog oma sisemise tõe, hetke reaalsuse ja suhete vahel.
Mõnel hetkel väljendub autentsus selge piirina. Teisel vaikimisena. Ja vahel tunnistusena: “Ma ei tea praegu.”
Võib-olla ei olegi autentsuse küsimus selles, kuidas olla rohkem nähtav, vaid kuidas olla rohkem kohal. Kuidas olla rohkem kehas, lubada vaikustel kõlada ja muusikal sündida sealt, kus ei ole enam vajadust tõestada ega vastata ootustele.
Autentsus ei tee teraapiat lihtsamaks. Aga ta teeb selle elusaks.
Ja just seetõttu puudutab see teema mind nii sügavalt – sest midagi vähem ei rahulda enam.
Merle Hillep, MSc, muusikaterapeut tase 7, EMTÜ juhatuse liige
