Lõpetasin kevadel Tallinna Ülikoolis kunstiteraapiate magistriõppe. Oma lõputöös uurisin raseduse ajal kujunevat ema ja beebi vahelist kontakti ning viisin nelja rasedaga läbi kunstiteraapia seansse. Minu jaoks oli uurimine ja teraapia läbiviimine väga põnevad protsessid ning olen tänulik oma juhendajatele ning naistele, kes uuringus osalesid. Ka üheksa aastat tagasi, muusikateraapia põhikursuse lõputöös, keskendusin rasedatele, viies nendega läbi grupiteraapiat.
Mind huvitas ema-loote kontakti kujunemine ja seda mõjutavad tegurid. Teaduskirjandusest leidsin mitmeid uuringuid, mis seostavad vähest ema-loote kontakti enneaegse sünni, madala sünnikaalu ning lapse arenguliste näitajatega, mille mõju võib avalduda isegi kuni teismeeani.
Rasedus, eriti esmaraseduse kogemus, on väga tundlik periood ja suurte muutuste aeg nii füüsilises, materiaalses kui ka emotsionaalses plaanis. Sellele lisandub laiem ühiskondlik taust – maailmas on praegu palju ärevust ja ebakindlust. WHO andmetel kogeb ligikaudu 10% rasedatest ja 13% hiljuti sünnitanud naistest vaimset häiret, peamiselt depressiooni (WHO).
Sellest lähtuvalt huvitas mind küsimus, kuidas saaksime tõsisemate tagajärgedega tegelemise asemel pöörata rohkem tähelepanu probleemide ennetamisele juba raseduse ajal. Kas ja kuidas oleks võimalik toetada ema-loote kontakti kujunemist viisil, mis aitaks ennetada hilisemaid probleeme. Arvestades, et raseduse ajal soovitakse ravimite kasutamist sageli võimalusel vältida, on teraapia kui mittemedikamentoosne sekkumine oluline võimalus ema-loote kontakti toetamisel.
Minu kunstiteraapia uuringu eesmärk oli nelja juhtumi kaudu kirjeldada lühiajalise kunstiteraapia mõju ema–loote kontakti kujunemisele. Uuring põhines iga osalejaga viiel individuaalsel kunstiteraapia seansil ning keskendus nelja lapseootel naise isiklikele kogemustele ja teekondadele kunstiteraapia protsessis. Pealisteemaks oli ema-loote kontakt, kuid seanssidel lähtusin teraapias osalejate teemadest ja soovidest ning pakkusin harjutusi vaid vajadusel. Oma seanssidel kasutasin muusikat siis, kui naine selleks soovi avaldas. Muusikat kasutasin nii taustamuusikana kunsti loomise ajal kui ka kujutluse soodustamiseks.
Mind huvitas, kuidas naised ise kontakti kogevad ja sõnastavad. Tulemused näitasid nihet füüsiliselt tajult emotsionaalsele suhtele. Algintervjuudes defineeriti kontakti peamiselt beebi liigutuste kaudu. Osalejate kirjelduses kontakti sõnastamisel kordus sõna “abstraktne”. Teema oli osalejatele põnev ning intrigeeriv, nad lootsid algul pigem minupoolset definitsiooni teemale. Uuringus huvitusin aga naiste igaühe enda mõtestamisest ja individuaalsest muutustest teraapia jooksul. Beebi liigutuste tundmine jäi suureks osaks osalejatele kontakti mõtestamisel ka järelintervjuus. Kahe osaleja kirjeldused asendusid teraapia lõpuks usalduse ja koostöö mõistetega. Naised tõid esile, et kontakti ei pea enam otsima või defineerima, vaid see on loomulik seisund. Samas ilmnes uuringus osalejatel taipamine, et suhe beebiga algab ema enda sisemisest rahust. Naised kogesid, et kui nad suutsid teraapias oma argimõtetest välja tulla ja rahuneda, muutus beebi nende jaoks kättesaadavamaks ja nad suutsid enam oma kontaktile beebiga tähelepanu koondada. Erinevused olid naiste ema-loote kontakti maksimaalväärtuste mõtestamisel. Kui ühe osaleja jaoks oli maksimumkontakt ema ja kõhubeebi vahel saavutatud teraapia lõpuks, siis teise sõnastuses oli selleks vaja sünnitusprotsessi, mille jooksul saab kahepoolne koostöö ja kontakt ülimad mõõtmed. 2 osalejat soovisid silmast-silma beebiga kohtuda ning teda õppima tundma, et kontakt saavutaks nende jaoks maksimumtulemuse.
Uurides naiste arvamust kunstiteraapia mõjust kontakti kujunemisele lootega selgus, et loovprotsess toimis justkui ukse avajana sisekaemusesse. Kaks naist leidsid, et ilma maalimise ja meisterdamiseta ei oleks nad jõudnud nii sügavate mõteteni. Naiste märksõnadena teraapia kogemusest tulid esile mängulisus ja naise eneseregulatsiooni tähtsus. Nad said kunstiteraapia kaudu tegeleda oma emotsionaalse maandamisega.
Oluline oli beebi märkamine iseseisva partnerina. Osaleja kirjeldas teraapiat kui “grupitööd”, kus beebi osales aktiivselt loomeprotsessis. Teraapia aitas naistel liikuda abstraktselt teadmiselt tunnetuslikule tasandile, kus beebit usaldatakse kui tarka ja iseseisvat olendit. See viitab vanemliku tundlikkuse kasvule, kus ema õpib tajuma lapse signaale juba üsas. Samas ilmnes ka, et kunstiteraapia ei mõjuta ainult ema, vaid loob “emotsionaalset silda” ka isani, muutes lapse tuleku ühiseks peresündmuseks.
Unikaalsete kogemustena väärivad märkimist sooline ja identiteedi küsimus. Ühe osaleja jaoks oli loote meessugu „ehmatus” ja mõistatus, mis tegi intuitiivse samastumise keerulisemaks. Lisaks väljendas osaleja ambivalentsust seoses tööalase identiteedi kaotamisega (“nagu hakkaksin surema”). Ka naiselikkust tunnetasid osalejad erinevalt, mil ühe jaoks oli rasedus naiselikkust võimestav periood ja teise jaoks vastupidine: naiselikkuse kadu läbi muutuva keha ja füüsilise ebamugavuse.
Minu uuringus osalejate tagasisidest nähtus, et ema-loote kontakt ei ole mõjutatud ainult bioloogilistest teguritest, aga ka sügavamatest identiteediküsimustest ja soolisest ootusest, mis väärivad edasist uurimist. Nende kogemustest ilmnes, et rasedusaegne kiindumussuhe on mõjutatud paljudest teguritest, mida minu uuring ei käsitlenud. Siit tekib palju järgnevaid mõtteid erinevatest mõjuritest, mida võiks lisaks uurida. Lisakihtide kaasamine võimaldaks tulevikus veelgi täpsemalt hinnata prenataalse kiindumuse püsivust ja muutlikkust. Kokkuvõtteks võin öelda, et ehkki iga naise teekond oli erinev, näitas uuring kunstiteraapia toetavat mõju ema-loote kontakti kujunemisel.
Kadri Reinsalu, MSc,
EMTÜ liige
