“Supervisioon on võrdsete kohtumispaik, kus superviseeritav istub rätsepistes oma elukogemusel ning suhtes superviisoriga liigutakse sügavuti ja peegeldavalt oma töösse.” – Michael Carroll
Mõtlesin, et jagan kolleegidega mõningaid mõtteid supervisioonist ning oma õpingute teekonnast ISCI-s (International Supervision and Coaching Institute), mille lõpetasin käesoleval kevadel. Artikli lõppu lisan ka mõned kirjandussoovitused, mis on mind sellel teel enim kõnetanud ning mis võiksid pakkuda avastusi ka meie kogukonnas.
Kuidas väljaõpe avardas minu arusaama supervisioonist
Minu jaoks on supervisioon ennekõike loominguline ja hinnangutevaba õppimisruum, kus mu kogemused, reaktsioonid ja olukordade mõtestamine saavad rahus põimuda ning luua uusi tähendusi ja seeläbi muutuseid. Valdkondadeülese supervisiooni mõtestamine tõi minu jaoks kaasa selge paradigmamuutuse. Kui varasemalt keskendusin oma kogemuste põhjal eelkõige kliinilistele sekkumistele ja ruumis loodavale teraapiasuhtele, siis nüüd avanes laiem süsteemne vaade- kuidas minu roll, positsioon ja mõju toimivad ka organisatsioonilises või kultuurilises kontekstis. Küsimus ei olnud enam ainult selles, mida ma teen terapeudina, vaid ka selles, kuidas ma süsteemis tervikuna osalen.
Leian, et alles superviisori enda rolli kogedes mõistsin, kui sügava, loova ja mitmekihilise protsessiga on tegu ning kui palju tuleb veel kogeda ja õppida, et valdkonna täit potentsiaali avastada. Teisalt tajusin, kui palju toetab ja rikastab mind sel teel juba minu pikk väljaõpe ja töökogemus muusikaterapeudina.
Kindlasti avanes õpingute käigus üleüldse arusaam valdkondadeülesest supervisioonist ning sellest, et supervisioon ei täida kunagi vaid üht ülesannet, vaid võib hõlmata erinevaid funktsioone- suhet loovat, õpetavat, nõustavat, peegeldavat, hindavat, konsulteerivat või ka administratiivset mõõdet. See, milline neist kohtumisel enim esile tõuseb või on fookuses, sõltub suuresti superviisori enda väljaõppest ja koolkonnast. Seetõttu on alati üheskoos oluline uurida, millist ülesannet hetkel supervisioon sinu jaoks peaks täitma ning kas su valitud superviisor on valmis ka su ootustele vastama.
Oma kogemusele toetudes saan jagada, et kõige põnevamateks protsessideks on osutunud just kohtumised superviisoritega, kellel töökogemus ja taust on hoopis teises valdkonnas- nt äri või juhtimise poole pealt. Samas psühho-sotsiaalse valdkonna superviisor toob protsessi kaasa oma pädevuse ja valmisoleku tegelemaks ka kõige keerulisemate (ja erialaspetsiifilisemate) kliendijuhtumitega.
“Ma ei saa kellelegi midagi õpetada – saan ainult panna neid mõtlema.” – Sokrates
Valdkondade ülene supervisioon – mis see ikkagi on?
ISCI käsitluses kirjeldatakse professionaalset ehk valdkondadeülest supervisiooni kui süsteemset nõustamisprotsessi, mille fookuses on inimese, tema tööalaste ülesannete ja tööandja vastastikune mõju ning koostoime. Sõna “nõustamisprotsess” kõlab vilistlase kõrvus veidi paradoksaalselt, sest üks esimesi asju, mida me õppisime, oli teadlikult hoiduda otsese nõu andmisest superviseeritavale. Omandasin hoiaku, et supervisiooni tuum ei ole vastuste jagamine, vaid superviseeritava refleksioonioskuse arendamine ja toetamine.
Sageli kasutatakse supervisiooni kirjeldamiseks ka helikopterivaate kujundit- võimalust tõusta hetkeks oma töö keskelt kõrgemale ning vaadata olukordi laiemalt, hinnanguvabamalt ja süsteemsemalt. Taoline perspektiiv aitab märgata mitte ainult üksikjuhtumit, vaid ka seda ümbritsevaid mustreid ja mõjusid.
Selge raamistiku protsessi mitmekihilisuse mõistmiseks pakub näiteks Shoheti ja Hawkinsi 7-silma mudel. Sellele mudelile toetudes ei hoia superviisor tähelepanu üksnes superviseeritava kliendil või sekkumistel, vaid liigub dünaamiliselt kliendisuhte, terapeudi sisemaailma, supervisioonisuhte ning laiemate süsteemsete mõjutegurite vahel. Hästi põnevaks väljakutseks ongi olnud väga teadlikult neid erinevaid “silmi” õppe-protsesside raames uurida.
Supervisiooni tähendus erinevates traditsioonides
Eesti supervisioonipraktika on kujunenud suuresti Saksa traditsiooni ja ANSE mõjusfääris, kus rõhk on refleksiivsel, arendaval ning institutsioonivälisel lähenemisel. Supervisioon ei ole siin käsitletud pelgalt juhtimisvahendina, vaid iseseisva professionaalse praktikaväljana, mis toetab spetsialisti teadlikkust, vastutust, töö kvaliteeti, aga ka vaimset tervist.
Kui supervisiooni kujunemislugu veidi lähemalt uurida, aitab see mõista, miks praktika tähendus riigiti nii erinev on. Lähenemised varieeruvad sõltuvalt erialade ajaloolisest kujunemisest, aga ka kultuurilisest kontekstist- sageli tuuakse eristusena välja just angloameerika ja saksa traditsioonid. Ajalooliselt ei ole supervisioon sugugi olnud hinnangutevaba arenguruum, nagu me seda tänapäeval siinmail mõistame. Pigem on sellel olnud administratiivne ja kontrolliv funktsioon ehk rõhk töö korraldamisel, kvaliteedi jälgimisel ja ressursside suunamisel asutuste ja institutsioonide siseselt.
Alles psühhoanalüüsi ja teiste terapeutiliste suundade arenguga hakkas supervisioon liikuma juhendamiselt sügavama refleksiooni suunas. See ei olnud enam pelgalt koht, kus analüüsiti, mida spetsialist teeb, vaid ruum, kus hakati uurima, kes ta on suhtes.
Ühe oma õpetaja mõte on mind selle teema valguses tihti saatnud- mitte jääda ise superviisorina pidama pikalt sekkumiste tasandile. Tehnika ja meetodite valikud on küll olulised, kuid sügavamad muutused ei sünni enamasti sealt. Need kujunevad siis, kui uurime spetsialisti positsiooni, tema mõju ja seda, mis suhtes tegelikult hetkel toimub.
Viimase kümnendi kirjanduses räägitakse supervisioonist ka kui organisatsioonilise refleksiooni praktikast, psühholoogilise turvalisuse toetamisest meeskondades või kollektiivsest õppimisest. Meeskonna supervisioon, organisatsiooni või võrgustiku supervisioon ja süsteemne coaching on toonud teemadena rohkem fookusesse koostöömustrid, läbipõlemise ennetuse, rolliselguse ja juhtimiskultuuri. Supervisioon ei ole ka Eestis enam ainult “abistavate elukutsete” praktika, vaid toetav ja arendav teenus mistahes valdkonnas.
Kõige olulisem fookus peaks Eesti kontekstis olema siiski aitaja elukutse valinud spetsialistide süsteemsel toetamisel, mis on miski, mis ka mind ennast ajendas läbima pikka õppeprogrammi. Psühhosotsiaalse töö tegijate: terapeutide, sotsiaaltöötajate, nõustajate ja haridusvaldkonna spetsialistide regulaarne supervisioon on muutunud üha enesestmõistetavamaks osaks professionaalsest hügieenist, aga on ka ülimalt oluliseks aspektiks vaimse tervise säilitamisel töökohal.
Foto: Robert Parelo. Muusikainstrumendid aitavad meeskonna supervisioonis kogeda looval moel, kuidas igal häälel on süsteemis oma roll ja mõju tervikule.
Supervisiooni roll muusikateraapias
Veel kuni viimase kahe aastakümneni pöördusid muusikaterapeudid supervisiooni saamiseks sageli teiste valdkondade spetsialistide, eeskätt psühhoterapeutide ja psühhoanalüütikute poole, kuna nii muusikateraapia kliiniline praktika kui ka selle supervisioon olid alles kujunemisjärgus (Odell-Miller & Richards, 2010). See aitab mõista, miks psühhoanalüütilised mõisted nagu ülekanne, vastuülekanne ja vaba assotsiatsioon juurdusid sügavalt ka muusikateraapia supervisiooni mõtestamisse.
Tänaseks on muusikateraapia supervisioon kujunenud ülemaailmselt iseseisvaks ja arenevaks praktikaväljaks. Paljudes riikides on see väljaõppe lahutamatu osa ning seotud nii kutse taotlemise kui ka professionaalse arengu ja taseme hoidmisega. Eestis on muusikateraapia supervisioon kättesaadav nii individuaalses kui grupiformaadis, kuid kuna muusikaterapeute tegutseb arvuliselt vähe, on ka supervisiooni pakkujate ring paratamatult piiratud.
Väike professionaalne kogukond kujundab küll tiheda ja hästi toimiva erialase võrgustiku, ent samal ajal kaasnevad sellega ka väljakutsed- rollid võivad kattuda ning kolleeg olla samaaegselt koostööpartner, koolitaja, superviisor või hindaja. Sellises kontekstis saabki valdkondadeülene supervisioon pakkuda vajalikku lisaruumi, tuues sisse neutraalsema vaate ning aidates käsitleda laiemalt süsteemseid küsimusi ja rolle.
Tänapäeva muusikaterapeut tegutseb ju harva eraldiseisvalt. Enamasti ollakse osa rehabilitatsioonimeeskonnast, koolisüsteemist, haiglast, MTÜ-st või eraorganisatsioonist. Seetõttu ei piirdu supervisioon üksnes individuaalse kliinilise töö analüüsiga, vaid hõlmab üha enam ka süsteemseid küsimusi: millises kontekstis töö toimub? Millised rollid, ootused ja lojaalsused mõjutavad terapeudi tegutsemist? Kuidas organisatsioonikultuur ja institutsionaalsed raamid peegelduvad kliendisuhtes? jne.
Mida võtsin kaasa supervisiooniõpingutelt
Kõige olulisem õppimiskoht on olnud enese mõju teadvustamine ehk see, kuidas minu kohalolu, hääletoon või reageerimisviis protsessi mõjutab. Teiseks määramatuse talumine- mõistmine, et kõik protsessid ei ole lineaarsed ega kiirelt lahendatavad.
Õppisin selgelt eristama ka küsimuste olemust ehk et on küsimusi, millele saab anda vastuse ja on küsimusi, mis raputavad mõtlemist ning avavad täiesti uue pinnase. Supervisioonis ei seisne väärtus enamasti vastuses endas, vaid selles, kuidas küsimus protsessi jooksul muutub, süveneb, nihutab vaatenurka või purustab paradigmasid.
Teadvustan ka, et supervisioon ei ole minu jaoks mugavustsoon. See on õppimisprotsess ja õppimine tähendab paratamatult ebakindlust ning kohtumist sellega, mida veel ei näe või ei taha näha. Olen kogenud, et just ebamugavusetunne annab mulle sageli märku, et midagi olulist on liikumas. Ometi kipun ka ise nendel hetkedel unustama, et areng ei sünni mugavuses, vaid valmisolekus jääda kohale ka siis, kui kõik ei ole lihtne.
Viimase olulise nüansina tooksin esile ka kokkulepete teema supervisiooni kontekstis. Õpingute alguses imestasin ausalt, kui pikalt selle teema kallal töötada saab. Alles hiljem mõistsin, et kokkulepped ei ole niisama formaalsus ega ühekordne tegevus protsessi alguses, vaid elav ja dünaamiline dokument, mis muutub ajas koos suhtega. Vastastikune arusaamine rollidest, ootustest ja piiridest ei loo üksnes turvalisemat koostööpinnast, vaid jagab ka vastutust suhtedünaamiks.
Kokkuvõtteks
Supervisiooni põld on mitmekihiline ja teemaderohke- see ulatub kliinilisest refleksioonist organisatsioonilise õppimiseni ning puudutab nii professionaalset identiteeti, süsteeme kui ka inimlikku kohalolu. Mida sügavamale sellesse valdkonda süübida, seda selgemaks saab, et tegemist ei ole staatilise meetodi, vaid pidevalt areneva praktikaga. Just see avarus ja pidev liikumine teevadki supervisioonist minu jaoks valdkonna, milles on võimalik kasvada kogu professionaalse elu vältel.
Kes soovib minu kui superviisoriga veidi lähemalt tutvuda: www.tajukuju.com
Ja ootan ka kõiki (mitte tuttavaid) muusikaterapeute eriala-supervisiooni!
Käll Kruusmägi, MA, muusikaterapeut tase 7, superviisor/coach, ESCÜ kaasliige, EMTÜ liige
PAAR LUGEMISSOOVITUST
Carroll, M., & Gilbert, M. C. (2011). On being a supervisee: Creating learning partnerships. London: Karnac Books.
Shohet, R. (2011). Supervision as Transformation.
Hawkins, P., & McMahon, A. (2020). Supervision in the Helping Professions.
Shohet, R., & Shohet, J. (2020). In Love with Supervision.
Lahad, M. (2000). Creative Supervision.
Butté, C., & Colbert, T. (2022). Embodied Approaches to Supervision.
Foto: Robert Parelo. Minu käekirja superviisorina kirjeldavad erinevate loovteraapiatehnikate kasutamine protsessis – kasutan kunsti- ja muusikavahendeid, elemente psühhodraamast ja liikumist ruumis.
