Kas muusikateraapia on päris teenus? Kas ma olen sobivam klient, kui oskan laulda? Kas see on nagu karaoke, aga nutmisega? Kas ka täiskasvanuid on võimalik panna pilli mängima?
Muusikateraapia võib tõesti tunduda midagi müstilist! Murran müüte ning toon näiteid küsimustest ja arusaamadest, millega muusikaterapeudid oma töös sageli kokku puutuvad.
Kas muusikaterapeut on arst?
“Kas muusikaterapeut kirjutab muusikat välja ka retseptina? Nagu arst?”
Alustame algusest. Muusikaterapeut ei ole arst, vaid spetsiaalse väljaõppe läbinud spetsialist, kes on õpingute ajal teinud praktikat erinevate sihtgruppidega, hoiab töötades meeles eetikakoodeksit, osaleb supervisioonis ning oskab vastavalt kliendi vajadusele ja teraapia eesmärgile orienteeruda muusikateraapia tehnikates ja meetodites. Muusikateraapia kuulub loovteraapiate alla koos visuaalkunstiteraapia, draamateraapia ja tantsu- ja liikumisteraapiaga.
Kuna muusikaterapeut ei diagnoosi ega kirjuta välja ravimeid, siis retseptiga sa kohtumiselt ilmselt ei lahku. Muusikaterapeut ei saa garanteerida, et Bobby McFerrini 1988. aasta albumi “Simple pleasures” esimene lugu “Don´t Worry, Be Happy” vaimset tervist turgutab. Küll aga ei tähenda see seda, et kui muusikaterapeut kasutab seansil eelsalvestatud muusikat, mis Sulle väga meeldib, ei võiks sa loo pealkirja küsida.
“Mul on olnud klient, kes tuli ruumi sisse ja kui uurisin temalt tema muusika eelistuste kohta, siis vastas ta pahaselt: “Sina oled muusikaterapeut, seega sina pead teadma, milline muusika toimib.”
Ehk oli see klient enne kohtumisele tulemist lugenud Bonny meetodi (Juhitud kujutlused muusikas, BMGIM) kohta, mis on laialt levinud muusika kuulamisele põhinev muusikateraapia meetod, kus tõepoolest on välja töötatud spetsiaalsed muusikaprogrammid.
Muusikateraapias võib eelsalvestatud muusika valimine toimuda üldiselt kahte pidi: nii kliendi, kui ka terapeudi valikul. Nii nagu on klient oma elu ekspert, on ta ka oma muusikamaitse ekspert. Muusikaterapeudid on üldjuhul väga avatud kliendi enda valitud muusika kasutamisele teraapiaruumis. Lisaks on teraapia ruum hinnanguvaba, seega ka guilty pleasure muusika on oodatud! Muusikaterapeut on alati valmis oma playlisti kasutama ja koostöös valitakse välja just sobiv muusika.
“Klient tõi teraapiasse oma eelistuse kohast muusikat ning eeldas, et selle kuulamise järgselt tuleb niinimetatud kliendipõhine analüüs”
Muusikaterapeut ei tee kliendi muusika valiku põhjal kliendipõhist analüüsi, vaid on hoopis uudishimulik ja annab võimaluse kliendil soovi korral oma valikut mõtestada ja kogemust kirjeldada. Muusika ei ole siinkohal tõlgendamiseks, vaid miski, mille kaudu saab end väljendada ja ehk ka paremini mõista.
Teraapia või lihtsalt klaveritund?
“Ma ei oska pilli mängida!”. “Kuidas ma pean seda pilli mängima?”
On üsna klassikalised laused, mida muusikaterapeut oma töös kuuleb. Loovteraapia suur eelis on see, et muusika, liikumise, kunsti ja muu loomingulise vormi avastamisel ei ole ühtegi õiget ega vale vastust. Muusikateraapias võib alustada näiteks hoopis pillilt helide leidmisest, seejärel katsetada improviseerimist (näiteks koos terapeudiga) või luua oma lugu. Võimalusi on lõputult ning terapeut toetab klienti sellel teekonnal. See annab võimaluse arendada loovust ja julgust ning uurida, mis Sinus selle protsessi jooksul toimub.
“Kliendi lapsevanemad olid pahased, et laps ei õppinud teraapia käigus ühtegi pilli mängima”
Tõepoolest pole muusikateraapia pilliõpe, küll aga tõi üks muusikaterapeut välja, et “Täiskasvanud klient oli varasema kogemuse põhjal veendunud, et tema noodist klaverit mängima ei õpi kunagi. Figuurnootidega noodist mängimine kahel käel muutis eneseusku ja kasvatas uudishimu.”. Just eneseusk ja uudishimu on siis siinkohal kõige tähtsamad märksõnad! Läbi muusika loomise ja pillimängu on võimalik mänguliselt ja loovalt (jah, ka täiskasvanutel!) “üle kirjutada” uskumused, mis klienti piiritlevad.
Eriti tore on see, et järgmiseks teraapia kohtumiseks ei pea Sa pilli harjutama!
“Siin ukse taga istudes, ma ei kuulnud, et te oleks laulnud või pilli mänginud? Mida te tegite?”
Kui ukse taha kostub vaikus, ei tähenda see seda, et ruumis ning kliendis endas midagi ei toimunud. Iga teraapia puhul on oluline lähtuda siiski kliendi hetke vajadusest ja soovist. Mõnikord soovib klient lihtsalt rääkida, olla kuuldud, saada peegeldust. Ja juba see võib olla piisav. Muusikateraapias ei küsi me ainult seda, et mida oli kuulda, vaid ka seda mis liikus inimese sees. Ning see ei pruugi alati teha häält.
Kas ma pean lamama diivanil, vaatama lakke ja kuulama muusikat?
“Kas voodit ei olegi?”
Ilmselt seda lauset lugedes tuleb kõigile silme ette klassikaline freudilik diivanistseen. Üldiselt ei leia muusikateraapia kabinetist voodit, ehk on mõnel terapeudil diivan? Küll aga on olemas vibroakustiline teraapia (VAT), mis tõepoolest annab võimaluse lamades kogeda oma kehal helivibratsioonide toimet.
“Kas siin võib laulda nii ka nagu kass?”
Jah, muusikateraapia ruumis võid sa katsetada väga palju, ka kassi moodi laulmist. See võib anda võimaluse olla mänguline, ebatavaline ja vaba, mis omakorda võib aidata vabastada pingeid, luua kontakti ja väljendada midagi, mille jaoks sõnu pole.
“Muusikateraapia on lihtsalt muusika kuulamine” ning “Muusikateraapia on see kui ollakse pikali ja silmad kinni…”
Jah, võime teha ka seda, kui just see tundub hetkel kõige toetavam variant, aga teraapia ruumis võib ka hoopis südamest laulda (nagu kassid), mõtiskleda laulusõnade üle, muusikas liikuda, kasutada rütme, joonistada ning kuulata vaikust.
Muusikateraapia näol on tegemist siiski eesmärgipärase terapeutilise protsessiga. Muusikat kasutatakse näiteks emotsioonide reguleerimiseks, kontakti loomiseks, sotsiaalsete oskuste arendamiseks, keha teadlikkuse suurendamiseks, ärevuse maandamiseks, eneseväljendamiseks jne.
Kes muusikateraapias käivad?
“Muusikateraapia on pigem mõeldud lastele”
Muusikateraapiat kasutatakse kõhubeebidest kuni palliatiivravi klientideni.
Vajadus eneseväljenduse, kontakti, tähenduse loomise ja emotsionaalse tasakaalu järele ei kao elu jooksul kuhugi — see lihtsalt muutub koos inimesega. Seega ei ole muusikateraapia vanunsekeskne.
“Kohtusin ammuse kolleegiga ning rääkisin, et minu jaoks on eriti põnev töötada kõnetute autistidega. Ta tegi suured silmad ja imestas: “Kuidas? Aga nad ju ei talu helisid!”.
Sensoorne (üli/ala)tundlikkus on midagi palju mitmekesisemat, siin ei saa teha üldistusi. Heli, mis ei sobi ühele inimesel, ei tähenda, et ei võiks sobida teisele. Muusikateraapias on võimalik leida helisid, mis aitavad närvisüsteemi just paremini reguleerida. Muusikateraapia pole ainult muusika kuulamine, vaid ka vibratsiooni kehaline kogemine, rütmi tunnetamine, liikumine ning mitteverbaalse eneseväljenduse viis. Uuringud on näidanud, et muusikateraapia on autismispektri häirega inimestele sobiv ja toetav teraapiavorm.
“Kas muusikateraapia sobib ainult hulludele?”
Mäletan, kui ühel kohtumisel klient väljendas trummidel erinevaid emotsioone, mis oli tema sõnul ikka “täitsa hull värk”. Seega midagi hullu, pöörast, ootamatut ja unustamatut on muusikateraapia kohtumisel võimalik kogeda küll. Samas võib muusikateraapia pakkuda ka midagi lõõgastavat, rahulikku, tuttavat ja turvalist. Muusikateraapiasse on oodatud kõik inimesed- siin võid sildid unustada.
Tihti küsivad minu kliendid, eriti lapsed, et “Mis Su päris töö on?” või “Kas Sa selle eest raha ka saad?”. Vastan alati muigega, et muusikaterapeudiks olemine tõepoolest ongi minu igapäeva amet. Vastu vaatavad alati üllatunud silmad, millega kaasneb sama vastus- “see on ju maailma kõige lahedam töö”. Olen nõus! Ei ole mitte ühtegi samasugust tööpäeva ning nii kliendid kui protsessid on erinevad. Samal ajal annab loovteraapia võimaluse ka terapeudil end värske ja mängulisena hoida.
Muusikateraapia on andnud mulle võimaluse leida oma elu “karaoke” lood, mida nii oma enda kui ka kassi häälega südamest kaasa laulan. Soovin seda ka kõikidele teistele.
Kelli Kiipus, MSc, muusika-, tantsu- ja liikumisterapeut, EMTÜ liige
