Juhtumianalüüs: 11-aastane poiss ja kümme seanssi muusikateraapiat
Lõpetasin kevadel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Täienduskoolituskeskuses muusikateraapia algkursuse ning kirjutasin lõputöö, mis põhines kümnest seansist koosneval teraapiaprotsessil. Töö keskmes oli 11-aastane normintellektiga poiss, kellel esines raskusi ärevusega toimetulekul, keskendumisel ning emotsioonide väljendamisel. Vanemate kirjelduse järgi oli ta kohusetundlik ja tundlik laps, kes tahtis alati hästi hakkama saada, kuid kartis eksida. Ühtlasi oli tal tugev vajadus täiskasvanute kinnituse järele, mis muutis ta eriti haavatavaks olukordades, kus ootused olid kõrged.
Eesmärgid ja esmane hinnang
Esmane vestlus lapsevanematega tõi välja mitmeid igapäevaelu mõjutavaid tegureid: ebaõnnestumise hirmu (eriti koolis ja trennis), kõikuva enesehinnangu, varasema hülgamiskogemuse ning soovi meeldida ja sobituda. Kõik need tegurid võimendasid lapse sisemist ärevust ja tegid emotsioonidega toimetuleku keeruliseks.
Sellest lähtuvalt seadsime teraapia eesmärkideks emotsioonide tundmaõppimise ja väljendamise, ärevuse vähendamise ning enesehinnangu tugevdamise. Kuna poisil oli varasem muusikaõpingute kogemus – ta laulis kooris ja õppis trummi mängima –, osutus muusikateraapia talle kohe turvaliseks ja loomulikuks keskkonnaks.
Teraapia lähenemised
Protsessis kasutasin kahte peamist meetodit. Ekspressiivne muusikateraapia pakkus lapsele võimalust musitseerida, katsetada erinevaid instrumente ja improvisatsiooni kaudu end väljendada. See aitas tal sageli end kiirelt maandada, kui ta tuli seansile pinges või rahutuna. Retseptiivne muusikateraapia, kus muusika kuulamine põimus joonistamise või voolimisega, avas aga tema rikkaliku kujutlusmaailma ja andis rahulikuma väljundi. Need kaks lähenemist täiendasid teineteist: aktiivne pillimäng võimaldas emotsioone välja elada, samas kui kuulamine ja loovtegevus aitasid kogemusi mõtestada ja nendega turvaliselt suhestuda.
Seansside kulg ja olulisemad hetked
Usalduse loomine
Esimestel kordadel oli poiss märgatavalt rahutu. Ta trummeldas sõrmedega laual, liikus ringi ja vältis pikemaid pause. Pillide rohkus tekitas siiski uudishimu ning juba esimese seansi lõpus hajus pingestatus. Seejärel ütles ta: „Kui kuulsin, et seansse on ainult kümme, olin natuke pettunud.“ See lause näitas, et ta oli juba alguses valmis panustama ja lootis teraapias midagi olulist kogeda.
Emotsioonide uurimine läbi muusika
Järgmistel seanssidel hakkasime emotsioone süsteemsemalt uurima. Kui teemaks tuli ärevus, valis ta rütmipillid ja alustas rahulikult, kuid suurendas mängu käigus tempot. „See on nagu siis, kui õpetaja teeb kontrolltöö ja ma kardan, et ei tea kõiki vastuseid,“ kirjeldas ta. Viha väljendamiseks eelistas ta marakat ja kõlapulki, mida mängis jõuliselt, kuni tundis, et on rahunenud. Seejärel naasis ta alati oma lemmikinstrumendi – suupilli – juurde, mis pakkus talle turvatunnet. See muster kordus ja kinnitas, et suupill oli talle justkui maandav tugipunkt.
Kujutlused ja loovus
Retseptiivses muusikateraapias ilmnes tema eriline kujutlusvõime. Kuulates Debussy „Clair de Lune’i“, voolis ta plastiliinist liblika ning rääkis, kuidas jälgib suvepäeval liblikate toimetamist maakodus. Ühel teisel seansil sündis voolimislimast lumememm, keda ta kirjeldas kui „natuke kurba, sest ta on topsis kinni.“ Sellised kujutluslikud pildid peegeldasid tema sisemaailma – mõnikord murelikku ja piirangutega seotut, aga samas ka uudishimulikku ja elavat.
Enesekindluse kasv
Üks suurimaid muutusi toimus üheksandal seansil. Kui esimesel kohtumisel ütles ta kindlalt: „Laulda ma ei taha,“ siis nüüd hakkas ta kaasa laulma oma lemmiklugudele. See oli märgiline samm: laulmine eeldab haavatavust ja julgust, ning tema valmisolek seda teha näitas, et turvatunne ja enesekindlus olid kasvanud.
Muutused ja tulemused
Teraapiaprotsessi jooksul ilmnesid mitmed positiivsed arengud:
- Ärevuse vähenemine. Kui alguses oli laps pinges ja hajevil, siis hiljem suutis ta kiiresti rahuneda ja tegevustes püsida. Muusika aitas keskenduda ja maandada.
- Emotsioonide tundmaõppimine. Ta õppis eristama ja sõnastama rõõmu, kurbust, viha, uudishimu ja tüdimust, ning leidma igale tundele loova väljundi. Kordasin talle sageli, et „kõik tunded on lubatud,“ ja teraapia lõpuks oli see teadmine temasse kinnistunud.
- Meeleolu paranemine. Iga seansi lõpus valis ta oma enesetunde kirjeldamiseks rõõmsa emotikoni – isegi siis, kui seanss algas väsinuna või kurvalt. See peegeldas tema oskust kogeda positiivset muutust lühikese aja jooksul.
- Enesehinnangu tugevnemine. Eduelamused pillimängus, uute ideede proovimine ja positiivne tagasiside suurendasid tema eneseusku. Lapsevanem kinnitas: „Ta räägib seanssidest kodus väga positiivselt ja ootab igat uut kohtumist. On näha, et need teevad talle head.“
- Positiivne mõju perele ja koolile. Kodus muutus laps rahulikumaks ja keskendunumaks. Ka õpetajad märkisid, et ta oli muutunud tasakaalukamaks ja avatumaks.
Teoreetiline raamistik
Eelteismeiga on arenguliselt tundlik periood, kus lapsed otsivad oma kohta maailmas ja kogevad sageli emotsionaalset kõikumist. Kooliga seotud pinged, soov eakaaslaste seas sobituda ja suurenevad ootused võivad ärevust süvendada. Kui laps ei leia piisavalt turvalisi viise oma emotsioonidega toimetulekuks, võib see viia nii enesekindluse languse kui ka kehaliste pingeteni.
Muusika mõju inimesele on mitmetasandiline. Rütm toetab keskendumist ja maandab pingeid, meloodia loob turvatunnet, harmoonia võib pakkuda lohutust ja improvisatsioon avab loovuse, andes hinnangutevaba väljundi. Muusika on oma olemuselt mitmekihiline – see mõjub nii emotsionaalsel, kognitiivsel kui füsioloogilisel tasandil korraga.
Uuringud kinnitavad muusikateraapia positiivseid mõjusid: see vähendab ärevust ja stressi (Gold jt, 2006), soodustab sotsiaalsete oskuste arengut, eriti rühmateraapias (Porter jt, 2016), toetab kognitiivseid protsesse, sealhulgas mälu ja tähelepanu (Thaut jt, 2014), ning mõjutab kehalisi protsesse, näiteks vererõhu ja pulsi regulatsiooni. Oluline on ka see, et muusikateraapia loob turvalise ja hinnangutevaba keskkonna, mis on lastele eriliselt ligitõmbav ja mis võib avada neis varjatud ressursse.
Minu kogemus
See teraapiaprotsess oli minu jaoks sügavalt õpetlik. Kui esimestel kordadel keskendusin pigem struktuuri hoidmisele ja harjutuste planeerimisele, siis ajapikku õppisin rohkem usaldama last ja tema rütmi. Mõistsin, kui oluline on paindlikkus – pidin kõrvale jätma ettevalmistatud plaani ja laskma protsessil loomulikult kulgeda.
Nägin, kuidas lapse muutused peegeldasid ka minu enda arengut. Väga oluliseks osutus oskus kuulata ja lubada pause. Mõistsin, et teraapia ei pea alati olema „täiuslikult üles ehitatud“ – laps vajab eelkõige turvalist ruumi, tähelepanelikku kaaslast ja võimalust kogeda, et tema tunded on väärtuslikud ja lubatud.
Väikesed sammud, nagu julgustus laulda või oma „mõnusa tunde“ playlist’i loomine, tõid kaasa märgatavaid muutusi. See kogemus kinnitas mulle, et muusikateraapia ei toeta mitte ainult kliente, vaid kasvatab ja kujundab ka terapeuti.
Kokkuvõte
See juhtum kinnitab, et muusikateraapia on väga tõhus tugi eelteismelistele lastele, kes vajavad abi ärevuse, emotsioonide reguleerimise või eneseväljendusega seotud raskustes. Muusika kaudu sai laps võimaluse uurida oma sisemaailma, õppida tundma ja sõnastama erinevaid emotsioone, kogeda rahunemist, kasvatada enesekindlust ja avastada oma loovust.
Need kogemused ei jäänud vaid teraapiaruumi piiridesse, vaid kandusid edasi igapäevaellu – kooli, koju ja suhetesse. Selline mõju aitab lapsel kujuneda eneseteadlikumaks, tasakaalukamaks ja avatumaks nooreks, kellel on oskus end paremini mõista ja väljendada.
Liisi Jalukse, muusikateraapia algkursuse lõpetaja
Juhendaja: Alice Pehk, PhD.
Foto (erakogu: Liisi Jalukse).
Foto (erakogu: Liisi Jalukse).
