Euroopa muusikateraapia konverents (EMTC) toimus sel aastal 23.-27. juulil Hamburgis, linnas, kus on ligikaudu 2500 silda. Konverentsi pealkirjaks oligi seekord “Bridges!” ehk sillad ning seda väljendit kasutati konverentsil ohtralt. Konverentsi oli üle 700 osaleja 42 riigist. Eestist olid kohal Alice Pehk, Malle Luik, Kaia Laurik ja Anne Tullus, kellest kaks esimest on õppinud doktorikrantuuris konverentsi toimumiskohas Hamburg University of Music and Drama (HfMT). Konverentsi programm oli mitmekülgne ning kohati oli keeruline valida, mida kuulama minna, sest paralleelseid sessioone võis ühel hetkel olla lausa kuni 12. Toome selles artiklis välja neist mõned meeldejäävamad mõtted ja muljed.
Igal konverentsi päeval toimus lisaks paljudele töötubadele ja esitlustele sildade loomine teiste distsipliinidega. Neljapäeval loodi sildu psühhoteraapiatega. Ulrike Willutzki rääkis transteoreetilise C-A-R-E mudeli abil terapeutilisest liidust kui muutuse edendaja kandidaadist. Lähemalt saab mudelist lugeda siit . Samal sessioonil illustreeris mudelit Karin Mössler oma kogemusega tööst autistlike lastega ja Catherine Carr uuringutest, mida lisab muusika gruppidega tööle.
Reedel oli peateemaks muusikateraapia ja ühiskond. Katinka Schweizer rääkis identiteedist ja soost kui kontiinumist. Ta kutsus üles mõtlema, kuidas saame toetada sookogemuse variatsioonide väärtustamist. Kreekast pärit muusikaterapeut Eleni Tsolka süübis identiteediteemasse läbi isikliku kogemuse – ta tõi näite, kui erinevalt tundis ta endasse suhtutavat, töötades Palestiinas ja Inglismaal. Ta tõi välja, et meie identiteet koosneb erinevatest osadest ning lisaks kliendi omadustele tuleks hea teraapiasuhte jaoks silmas pidada ka terapeudi tausta.
Laupäeval arutleti meditsiini ja muusikapsühholoogia sildadest muusikateraapiaga. Petri Toiviainen näitas oma ettekandes, et muusikat ei taju me vaid kuulmismeele läbi. Liikumisel on suur roll muusika kogemisel ning oluline on nii see, milline on muusika kui ka milline on isik – nt isiksusejooned ja hetkemeeleolu kajastuvad selles, kuidas me parasjagu muusikat kuulates end liigutame. Muusika ei ole ainult heli, vaid on ka nähtav. Näiteks on leitud, et esinemist jälgides on inimestele pigem oluline see, mida nad näevad, kui see, mida kuulevad. Sünkroonne liikumine võib toetada mitteverbaalset suhtlust ning sotsiaalset seotust.
Anna Ménen Sanchez, muusikaterapeut, kes on spetsialiseerunud neurorehabilitatsioonile, jagas oma kogemusi töös ajukahjustusega patsientidega. Ta tõi välja, et nende patsientidega on eesmärgiks võimalikult hea toimetulek ning tulemus sõltub palju patsiendi motivatsioonist. Muusika on üks vahend, mis aitab motivatsiooni tõsta.
Susanne Metzner tutvustas Augsburgi Ülikooli kliinikumi koostööprojekti AMYGDALA ja tõi välja, et lisaks biopsühhosotsiaalsele lähenemisele tuleks haiguste ravimisel arvestada ka sotsiaal-kultuurilisi ja kunstilis-esteetilisi dimensioone.
Minu jaoks jäi konverentsilt kõlama muutustega kohanemise teema, nii sõja kui keskkonna võtmes. Ka seal on võimalik luua sildu. Sõja teemal võib tuua kolm näidet.
1. Music and Resilience tegutseb noorte põgenike toetamisega nii Itaalias, Ukrainas kui Liibanonis.
2. Avi Gilboa tutvustas oma pikaaegset tööd araabide ja juutide kogukonna esindajate üksteisega lähendamiseks Bar-Ilan ülikoolis, kus on loodud kursus Let’s Talk Music – läbi muusika koos uurides oma identiteete jõutakse meie-tundeni (“I-dentity”st saab “WE-dentity”).
3. Muusikaterapeut Nomi Lemberger viis läbi töötuba hirmutavatest helidest. Ta on töötanud Sderot linnas perede ja lastega, kes pommitamise tagajärjel ei suutnud eristada normaalseid helisid ohtlikest sõjahelidest. Oma töös kasutab ta sekkumist, kus esmane eesmärk on sensoorse regulatsiooni abil kuulmismeelte üle kontrolli taastamine. Seejärel tegeletakse hirmutavate helide talutavaks muutmisega, liigutades iseennast ja helisid oma tolerantsiaknas, taastades emotsioonide regulatsiooni, arendades vastupidavust ja taastades mängulisuse. Võtsin töötoast kaasa kogemuse, et heli hirmutavus võib olla väga individuaalne ning sellega aitab toime tulla enda seest turvalise heli üles leidmine ja seejärel sellele keskendumine.
Keskkonnakriisi teemal tutvustati ökoloogilise jalajälje kontseptsiooni asemel ökoloogilise käejälje kasutusele võtmist. Ehk kuidas süütunde tekitamise asemel keskenduda sellele, mida on meil igaühel võimalik teha, et püüda leevendada kliimakriisi. Lisaks on vaja empaatilisust ja tundlikkust laiendada fookust inimestelt kogu keskkonnale. Tuleb muuta suhtumist – meie inimestena ei ole looduse valitsejateks, vaid oleme üks osa keskkonnast. Muusikateraapia võiks aidata nii tundlikkust tõsta kui anda inimestele võimalusi üksteist toetada. On juba loodud psühholooge ja psühhoterapeute ühendav liikumine Psychologists / Psychotherapists for Future: https://www.psy4f.org/ . Konverentsil sündis mõte, et ka muusikaterapeudid võiksid kliimakriisi teemal koostööd teha. Võimalik, et on sündimas EMTC juures uus töögrupp.
Alice Pehk jagas pärast konverentsi, et tal oli rõõm üle pika aja taas viibida oma alma materis: “Üldises plaanis oli seekordsel konverentsil minu jaoks selgesti märgatav, et meie valdkond on jõudnud uude arengufaasi, järjest täienenud on muusikaterapeutide kompetentsid ja kogemustepagas ning ka selle pagasi jagamise vormid. Olen mitmete muusikateraapia konverentside teaduskomitee liikmena läbi töötanud suurel hulgal konverentside abstrakte. Kui veel mõnda aega tagasi moodustasid suure osa neist peamiselt alles valmimisel olevate magistritööde kajastused (mille hulgas on olnud muidugi ka põnevaid ja uudseid käsitlusi), siis selle aasta konverentsi ettekanded hakkasid silma oma küpsusega: sai olla uute teooriate vormimise, senituntud meetodite arendamise ja metauurimuste baasilt saadud teaduslike teadmiste tunnistajaks.
Mitmel korral toonitati konverentsil: selles, et muusikateraapia töötab, ei ole kellelgi enam suurt kahtlust. Vajalikud oleksid aga põhjalikud, võimalikult suurt hulka seniseid teadustöid analüüsivad metauurimused, mis muusikateraapia efektiivsust teadusmaailmas paremini tõendaksid. Vast on ka meie muusikaterapeutide seas neid, kes sellisesse uurimisvaldkonda oma panuse anda sooviksid?
Toon ka mõned konverentsilt kõlama jäänud mõtted, mis minu vaadetega muusikateraapiale kokku kõlavad ja mida ka ise teraapiatöös rakendan ning õppejõu ja superviisori rollis jagan:
• Muusikateraapia on rätsepatöö-ravi (tailor-made treatment). Võime küll peamiselt just mõõdetavuse huvides standardiseerida ja struktureerida, kuid selleks, et kliendi vajadused ja teraapia eesmärgid saaksid päriselt täidetud, on vaja luua igale kliendile „uus“, just tema individuaalsust ja unikaalsust arvestav teraapia.
• Kui see, mida sa terapeudina (õpikust loetuna) eeldad, et teatud kliendi või sihtgrupi puhul töötab, siiski soovitud tulemust ei too, siis proovi midagi muud selle asemel, et järjekindlalt sama meetodit peale suruda lootuses, et klient(!) lõpuks muutub. See ongi ekspertsus – oskus olla paindlik ja leida teraapiaprotsessi käigus oma tööriistakastist see, mis sobib ja tõesti toimib.
• Terapeut ei peaks olema liialt kinni kliendiga koos olemises. Vahel on olukordi, kus klient ei paku meile justkui mitte midagi, millest kinni haarata ja terapeudil on üleliia kliendile keskendudes ja kliendi hingeseisundit iga hinna eest mõista püüdes keeruline aru saada, kus parasjagu ollakse. Eriti algajatel terapeutidel, kuid mitte ainult, võib sellises olukorras tekkida teadmatus, kuidas edasi minna. Siin tuleb appi terapeudi enese, sealhulgas enda vastuülekande kuulamine ja ka intuitsiooni rakendamine. Enamasti sellelt pinnalt sooritatud sekkumised töötavad hästi ja protsess saab minna liikuma.
Sellega seoses meenub konverentsi kuulajate hulgas olnud psühholoogiatudengi ettekandejärgne kommentaar. Tudeng mõistis, et on liialt kinni numbrites ja standardites ning on nii mõnigi kord tundnud ennast klienditöös ummikus olevana, kuna „manuaal“ ei tööta. Nüüd on tal pagasis võimalus rakendada sellistes olukordades muusikateraapia printsiipe, mis potentsiaalselt oluliselt tema tööd võiks lihtsustada – lihtsalt tunneta ja ole ja lase protsessil loomulikult kulgeda.
Küsimus on vaid, kuidas niisuguseid sekkumisi ning nende mõju teraapia protsessile ja tulemusele mõõdetavaks teha.”
Malle Luike inspireeris sel konverentsil kõige rohkem Avi Gilboa ettekanne – muusika kasutamine saab aidata erinevaid rahvusgruppe üksteist mõistma panna ning maha võtta poliitilisi pingeid. “Ka Eestis võiks proovida algatada muusikateraapia gruppe, kus osalevad erinevatest rahvustest kliendid. Mida veel lisada? Huvitav oli lauljana osaleda nn. konverentsi kooris, kus harjutati verivärsket kooriteost “Bridges” (konverentsi pealkiri ja spetsiaalselt konverentsi jaoks loodud), mida kanti pidulikult ette viimasel päeval.
Üllatus oli tõdeda, et prof. Karen Goodman USA-st tutvustas oma on-line supervisiooni koolitusel (enne ametliku konverentsi algust) EMTC supervisiooni töögrupi uurimistöö tulemusi, mis oli minu ja mu kaaslaste töövili viimase kolme aasta pingutuste põhjal. Sain sellega kinnituse, et see mahukas töö polnud asjata läbi viidud ja saadud infot väärtustatakse. Oma töötoas tutvustasin lahenduskeskset meetodit supervisioonis. Mind hämmastas asjaolu, et ükski osaleja ei olnud selle meetodiga varem kokku puutunud ega midagi sellest kuulnud.
Nagu konverentsi osalejate kiire lõppküsitlus lõpugalal näitas, hindasid nad konverentsil kõige enam kohtumisi erinevate tuttavatega, sõpradega, kolleegidega, st. väärtustati sotsialiseerumise rõõmsat energiat. Ka minu meeleolu oli väga positiivselt laes kui pea igal sammul kohtasin tuttavaid ja kolleege EMTC-st ja viimase 12 aasta rahvusvahelistel konverentsidel tekkinud kontaktidest. Vahva oli asjaolu, et peale Alice ja minu olid kohal meie Kaia ja Anne. Mulle jättis kustumatu mulje organiseeritud ja giidiga külastus Hamburgi uude võimsasse kontserdimajja, mis oli tõeline maailmaime (Elbphilarmonie)! Seda ei saa sõnades kirjeldada, tuleb kohale minna. Ja nagu ikka- kõik EMTC konverentsid lõpevad rohke söögi-joogi ja tantsuga- seekord toimus see laevasõidul Elbe jõel, tähistaeva all. Osalised said vabas õhkkonnas ennastunustavalt kokakunsti nautida, tantsu keerutada ja suhelda.”
Võimalusi sildu luua:
International Music Therapy Assessment Consortium IMTAC – hindamisvahendid ja selleteemalised vebinarid
https://www.communication.aau.dk/research/music-therapy-research/imtac#1c86ea74-9946-468f-a8d6-62ad9550df8d
The Music4Pain Research Network
https://music4pain.org/
Global Climate Psychology for a Just Future – ühendab psühholooge ja psühhoterapeute. https://psyfuture.org/
EMTC praegused töögrupid
https://emtc-eu.com/action-teams/
Muusikateraapia tunnustamise töögrupi info, mh kaart hetkeseisuga Euroopas
https://emtc-eu.com/recognition/
Loovteraapiate vihmavarjuülevaate (umbrella review) artikkel https://www.researchgate.net/publication/389413387_The_Effects_of_Arts-Based_Interventions_in_the_Treatment_and_Management_of_Non-Communicable_Diseases_An_Umbrella_Review_and_Meta-Analyses .
Ajakirja “Musiktherapeutische Umschau” konverentsile pühendatud erinumber
https://pub.mdw.ac.at/pubmdw/publication/bc2eb315-d2c0-4dd9-9e4f-8cab87633b90
Lk 60 Alice Pehki artikkel “Improvisatsiooniline mina-kolmnurk (IST) Ekspressiivne meetod emotsioonide peidetud põhjuste avastamiseks individuaalses psühhodünaamilises muusikateraapias täiskasvanutele”
Foto (erakogu: Kaia Laurik). Pildil: Malle Luik, PhD, Alice Pehk, PhD, Kaia Laurik, MSc ja Anne Tullus, MA .
Anne Tullus, MA, EMTÜ liige, psühholoog-nõustaja
