18. muusikateraapia maailmakongress “Connecting Borders” toimus 7.-12. juulil 2026 Itaalias Bolognas. Osalisi kogunes kongressile üle 1600, rohkem kui 70 riigist. Eestist osalesid Kaia Laurik, Einike Leppik, Karmen Linnamägi ja Anne Tullus. Alljärgnevalt saab lugeda kolme vaadet sellele kongressile.
Anne vaatenurk:
Teemasid jagus maailmakonverentsil sünnist surmani. Mitmes ettekandes oli mainitud polüvagaalset teooriat, samuti traumateadlikku lähenemist ning et on võimalik ühendada innovatsiooni traditsiooniga. Oluline on muusikaterapeutidel ennast hoida – konverentsil kõlas võimalustena supervisioon, kovisioon ja ka sõprus.
Südamesse puges mulle valu teema. Kui akuutse valu kohta on juba uuringuid küll, siis nüüd on tähelepanu pöördunud kroonilisele valule. Praeguseks on loodud 3 muusika ja valu uurimisvõrgustikku: Music4Pain, ENSEMBLE ja AudioAnalgesiA. Täpsemalt saab lugeda siit.
Vaimse tervise probleemide ennetuse ümarlaud käsitles ennetust teisest, palju laiemast nurgast, kui ma oodanud olin. Brynjulf Stige Norrast tõi näiteks video endisest narkosõltlasest, kes muusikateraapia abil leidis endale uue identiteedi muusikalooja ja esitajana. Mitsi Akoyunoglou Kreekast tõi näiteks ajutised põgenikelaagrid, kus on oluline tekitada turvaline koht kuuluvuseks ja lootuseks. Rootsis on projekt Solrosen , mis annab tuge peredele, kus üks pereliige on vangis – soodustatakse teiste peredega kontakti saamist ning pakutakse erinevaid koostegemise võimalusi (nt muusika, käsitöö). Ukrainas on muusikateraapia rolliks ka ennetav psühhosotsiaalne tugi sõjaajal, et toetada emotsiooniregulatsiooni, vastupidavust ja sotsiaalsust. Näiteks toodi projekt Drum Power Ukraine. Minu jaoks kumas kõigist neist näidetest välja kogukonna roll. Kogukonna muusikateraapiast oli konverentsil veel mitmeid näiteid.
Lisaks kogukondade teemale kogesin sel konverentsil tummist kultuurikihti. Väga hinge läks Bing Wang ettekanne, kus ta käsitles kultuuritundlikku muusikateraapiat. Tuleb luua ruum, kus inimesed saavad osaleda iseendana ja jääda ka igaüks erinevaks, ilma et need erinevused võiksid saada takistuseks ühenduse loomisel. Harmoonia ei nõua ühetaolisust. Koos muusikat tehes muutub erinevus vähemohtlikuks ning ühendus saab võimalikuks. Eelmainitud ettekande põhimõtteid illustreeriva kogemuse andis mulle konverentsi päris viimane töötuba, kus Sadhanaa Balasubramanian juhendas Lõuna-India muusikaliste kaunistuste gamakam’ide kasutamisega improvisatsiooni. Oli imeline tajuda, et tõepoolest iga osaleja, misiganes maailmanurgast ta oli sinna tulnud, tõi kaasa midagi terviku rikastamiseks.
Kokku võttes laiendas muusikateraapia maailmakongress mu maailmapilti märgatavalt.
Einikese vaatenurk:
Olen aastaid tundnud huvi muusikateraapia rakendamise vastu haigla suletud keskkonnas, kus kõige haavatavamad patsiendid vajavad emotsionaalset tuge.
Seetõttu oli üks kongressi meeldejäävamaid ettekandeid minu jaoks Annie Heiderscheiti, Linda Chlani, Babar Khani, Sikandar Khani ja J. Hunter Downsi ettekanne aeglase tempoga muusika mõjust deliiriumile mehaanilisel ventilatsioonil patsientide puhul. See tõi kokku muusikateraapia, õendusteaduse, intensiivravi, deliiriumiuuringud ja digitehnoloogia ning näitas, kuidas interdistsiplinaarne koostöö võimaldab muusikapõhiseid sekkumisi süsteemselt uurida.
Ettekande üheks oluliseks lähtekohaks oli Chlani, Heiderscheiti ja nende kolleegide varasem Patient-Directed Music uuring, mis viidi läbi 12 intensiivraviosakonnas viies USA haiglas. Uuringus osales 373 mehaanilisel ventilatsioonil patsienti, kellele muusikaterapeut koostas nende eelistustest lähtuva muusikavaliku. Patsient sai ise otsustada, millal ja kui kaua ta muusikat kuulas. Viiendaks uuringupäevaks oli muusikat kuulanud patsientide ärevus vähenenud 36,5% ning vähenenud oli ka sedatiivsete ravimite kasutamine. Heiderscheiti üks varasematest uuringutest rõhutab seejuures, et muusikaliste eelistuste hindamine peab olema pidev protsess: kõnevõimetute patsientide puhul saab kasutada struktureeritud küsimusi, visuaalseid abivahendeid ja mitteverbaalseid vastuseid.
Ettekandes tutvustati ka uuemat Decreasing Delirium through Music uuringut, mis viidi läbi kolmes USA haiglas. Uuringus osales 158 vähemalt 50-aastast mehaanilisel ventilatsioonil patsienti, kes kuulasid kuni seitsme päeva jooksul kaks korda päevas standardiseeritud aeglase tempoga muusikat. Kuigi tulemused ei näidanud statistiliselt olulist mõju deliiriumi kestusele või raskusele, kinnitas uuring, et sellist sekkumist ja interdistsiplinaarset koostööd on võimalik intensiivravis turvaliselt ja süsteemselt rakendada ning teemat võiks põhjalikumalt käsitleda.
Lisaks oli kongressil mitmeid ettekandeid, töötubasid ja vestlusringe, mis puudutasid muusikateraapiat vastsündinute intensiivravi osakonnas, see muusikateraapia rakendusvaldkond oli väga mitmekülgselt kaetud.
Loodan väga, et sellised uuringud mujal maailmas ja valdkondadevaheline koostöö annavad lootust, et ehk ühel päeval võiks ka Eesti tervishoiuasutused mõista muusika potentsiaali patsientide ja nende lähedaste vaimse ja füüsilise heaolu toetamisel.
Karmeni vaatenurk:
Sel suvel oli mul koos kolme Eesti muusikaterapeudiga võimalus osaleda Itaalias Bolognas toimunud Muusikateraapia Maailmakongressil. Kongressi mastaap andis juba esimesel pilgul aimu, kui avar ja mitmekesine on muusikateraapia maailm.
Eriti hea ülevaate kongressi mahukatest teemadest andsid hommikused spotlight-sessioonid. Arutleti muusikateraapia innovatsiooni ja traditsiooni üle kliinilises praktikas ning selle üle, kuidas AI ja uute tehnoloogiliste võimaluste arenedes mitte kaotada silmist kõige olulisemat – inimlikku suhet. Just muusikaterapeudi võime pakkuda sooja inimlikku kontakti võib olla eriti väärtuslik üha tehnoloogilisemaks muutuvas haiglakeskkonnas.
Kõlama jäi ka mõte, et muusikateraapia teadusuuringuid ei ole enam vaja selleks, et tõestada muusikateraapia positiivset mõju akuutsete seisundite puhul – neid on juba piisavalt, nüüd tuleks rohkem tähelepanu pöörata selle pikaajalistele mõjudele. Üks hommikune sessioon käsitles muusikateraapiat globaalses ja kultuurilises kontekstis – muusikateraapiat Indias seostatuna India klassikalise muusika ja ajurvedaga, samuti muusikateraapia arenguid Hiinas ja Aafrikas. Anti ülevaade ka muusikateraapia ajakirjadest ja nende rollist valdkonna arengus.
Töötoad – kuhu satud ja mida kaasa saad?
Minu jaoks olid eriti huvitavad praktilised töötoad. Neid sai eelregistreerides valida küll vaid kaks, kuid ukse taha ootama jäädes võis hea õnne korral ka rohkematesse töötubadesse sisse pääseda.
Silma jäi India klassikalisest muusikast tuntud ragade laialdane kasutamine nii aktiivse kui ka retseptiivse muusikateraapia meetodina. Raga on India klassikalises muusikas improvisatsiooni aluseks olev meloodiline raamistik, mis sarnaneb meloodilise helilaadiga. Igal ragal on oma meloodiline struktuur, motiivid ning traditsiooniliselt ka emotsionaalne tähendus ja seosed näiteks aastaaja, päevaaja ja meeleoluga. India traditsiooni kohaselt on raga’l võime „värvida meelt“ ehk mõjutada kuulaja emotsionaalset seisundit. Kongressil esitletud käsitlustes toodi esile ka raga muusika mõju hingamise regulatsioonile, ärevusele maandamisele ja lõõgastumisele.
Võtsime Annega osa töötoast, kus käsitleti gamakam’ide kasutamise võimalusi muusikateraapias. Gamakam’id on India klassikalise muusika ornamentika oluline osa – nt mikrotoonsed liikumised kahe heli vahel, rõhutatud kordused ning heli ja vaikuse vahel toimuv. Saime osalejate grupina ka ise improviseerida, kasutades gamakam’i erinevaid elemente, mis oli ülilõbus ja lõpuosas kiskus lausa tantsuliseks. See töötuba oli hea näide sellest, kuidas kultuuriliselt väga spetsiifiline muusikaline keel võib avada uusi võimalusi ka muusikateraapias.
Hääl, identiteet, trauma ja valu
Väga puudutav oli Ameerika muusikaterapeutide töötuba „Oma hääle ja identiteedi taasleidmine traumateadlikus muusikateraapias seksuaal- ja lähisuhtevägivalda kogenud inimestele“. Üheks lähenemiseks teiste seas oli terapeutiline laulukirjutamine, mis kulmineerus projektiga The Angel Band Project – oma laulude salvestamisega stuudios ja nende esitamisega avalikul heategevuskontserdil. Selles töötoas jäi mind eriti saatma mõte, kui tähenduslik võib olla oma hääle leidmine inimese jaoks, kellelt on tema hääl ja eneseväljendus mingil moel ära võetud. Laul ei ole sellisel juhul lihtsalt muusikaline tegevus, vaid võib saada vahendiks oma loo, identiteedi ja kohalolu taastamisel.
Sügava mulje jättis mulle ka ettekanne grupimuusikateraapia kasutamisest kroonilise valuga patsientidel. Kasutatud meetodite hulka kuulusid laulukirjutamine, laulmine, vokaalne improvisatsioon, hingamistöö, teadvelolek, trummimine ja teised kunstiga seotud meetodid. Ühe inimese kogemus pärast muusikateraapia sessioone võttis selle minu meelest väga hästi kokku: „See pani mind taas end inimesena tundma!“
Ka ümarlaual „Muusikateraapiast valuga toimetulekul: kliiniline praktika erinevatel sekkumistasanditel“ käsitleti lisaks muusikateraapiale valu kui kompleksset nähtust. Räägiti valu bioloogilistest, psühholoogilistest ja emotsionaalsetest aspektidest ning trauma, depressiooni, posttraumaatilise stressihäire ja kroonilise valu omavahelistest seostest. Need arutelud tuletasid meelde, kui oluline on valu käsitleda mitte ainult füüsilise sümptomina. Inimese valu on alati seotud ka tema kogemuse, emotsioonide, suhete ja elulooga – ning just siin avaneb üks oluline võimalus muusikateraapiale.
Veel sügavamale – evolutsiooniline muusikateraapia
Kõige rohkem jäid mind saatma evolutsioonilise muusikateraapia ploki ettekanded, kus neli Itaalia esinejat – Elisa Benassi, Enric Rossi, Sara Diani ja Elide Scarlata – avasid teemat eri vaatenurkadest. Nende lähteideed on mõneti sarnased antroposoofilise muusikateraapia põhimõtetega, mida olen ka ise õppinud ja mille puhul peetakse oluliseks inimese arengut ning arengu erinevaid etappe. See oli minu jaoks huvitav koht, kus muusika hakkas paistma hoopis teises valguses. Mitte ainult millegi sellisena, mida inimene kuulab, loob või teraapias kasutab, vaid nähtusena, mis on seotud inimese enda arengu ja neuroloogilise organiseerumisega. Üheks käsitluse aluseks oli mõte, et vibratsioon, rütm, meloodia ja lõpuks ka keel või poeesia ilmuvad inimese arengus erineval ajahetkel ning võivad olla seotud erinevate neuroloogilise arengu etappidega.
See pani mind mõtlema ka muusikateraapia enda peale. Kui inimene on juba enne sündi seotud rütmi, vibratsiooni, heli ja häälega, siis võib-olla ei ole muusikateraapia puhul kõige olulisem küsimus ainult see, mida muusika inimesega teeb. Võib-olla on sama oluline küsida, milline koht on helil ja muusikal inimese enda ülesehituses ja arenguloos.
Muusikateraapia ja heli ei ole midagi, mis mõjub inimesele ainult väljastpoolt. Heli, rütm, hääl ja nende kaudu loodud suhe on inimesega seotud juba tema arengu kõige varasematest etappidest peale. Sellest vaatenurgast võib muusikateraapiat mõtestada ka kui tagasipöördumist inimese kõige algsemate ja sügavamate „keelte“ juurde – vibratsiooni, rütmi, hääle, liikumise, meloodia ja suhte juurde.
Mida ma Bolognast kaasa võtsin?
Bologna kongress andis mulle palju uusi teadmisi ja praktilisi ideid, aga võib-olla veel olulisem oli tunne, et muusikateraapia on valdkond, kus saab korraga vaadata väga lähedale – ühe inimese häälele, hingamisele, valule ja loole – ning samal ajal väga kaugele, inimese arengu kõige varasematesse kihtidesse.
Ja võib-olla just nende kahe vaatepunkti ühendamine ongi muusikateraapia üks erilisemaid võimalusi: kohtuda inimesega siin ja praegu, kasutades keelt, mis on temaga olnud seotud juba ammu enne seda, kui ta oskas rääkida.
Anne Tullus, MA,
EMTÜ liige, psühholoog-nõustaja
Einike Leppik, MA,
Milano konservatooriumi doktorant, EMTÜ liige, superviseeritav muusikaterapeut
Karmen Linnamägi, MSc,
EMTÜ liige, psühholoog, muusikaterapeut
Foto (erakogu: Kaia Laurik). Pildil: Kaia Laurik, MSc; Einike Leppik, MA; Karmen Linnamägi, MSc ja Anne Tullus, MA .
