Perekeskne muusikateraapia (Family-Based Music Therapy) on muusikateraapia vallas väike erialane nišš, mis on äratanud huvi ja uurimistööd viimase 20 aasta jooksul. Enamik kirjandusest on siiski orienteeritud laste vaatenurgast ja lähtuvalt nende vajadustest kaasatakse pered muusikateraapiasse. Kuid siiski vähesed uuringud on kasutanud perepõhist lähenemist, mis ei keskendu ühele liikmele vaid perekonnale kui üksusele. Miller (1994) artikkel on üks esimesi, mis tutvustab muusikaterapeutidele muusikateraapia praktikaid pereteraapia kontekstis ning muusikaliste tehnikate ainulaadset väärtust peresuhete ja suhtluse edendamisel mitmel tasandil. Hibben (1992), kes märkis pereterapeutide vastumeelsust kaasata väikelapsi pereseanssidele, rõhutas, et muusika oli eriti tõhus siis, kui seda kasutati väikeste lastega. Muusikalised sekkumised andsid võimaluse mängulisteks, mitteverbaalseteks tehnikateks, kaasates lapsi ja täiskasvanuid pereteraapiasse. Peremuusikateraapia valdkonna üks olulisemaid teerajajaid ja koolitajaid on Ameerika Ühendriikide muusikaterapeut Amelia Oldfield, kelle esimene perekeskne muusikateraapia väljaanne ilmus 1993 aastal „Music therapy with families“.
Nemesh, 2016 pilootuuringu „Musical Interventions in Satir`s Experiental Family Therapy: From Dissonance to Harmon“ tulemused näitasid, et muusikalistel sekkumistel pereseanssidel oli märkimisväärne terapeutiline toime ja mõju perekonna hindamise ja diagnostilise vahendina ning erinevate pere eesmärkide saavutamisel. Perekeskne muusikateraapia edendas perekondlikku suhtlust, hõlbustas suhtlemist, emotsionaalse suhtluse kvaliteeti ja kongruentsi mitmel tasandil. Muusikalistel seanssidel rõhutati perekonna reaalsust “siin ja praegu”, pakkudes pidevaid võimalusi muutusteks ja kasvuks. Antud uurimuse eesmärk oli täita lünka kirjanduses, mis puudutab muusikateraapia valdkonnast laenatud muusikaliste direktiivide kasutamist pereteraapia kontekstis ja pakkuda paremat arusaamist muusika kui pereteraapia loovtehnika potentsiaali. See uurimus põhines eeldusel, et muusikaliste tegevustega tegelemine on loomulik, ühine ettevõtmine, mis ei nõua erilisi muusikalisi oskusi ning põhineb inimesele loomuomasel kommunikatiivsel musikaalsusel ja afekti häälestusel, mida saab kasutada pereteraapia kasuks. Muusikaline kogemus ja selle uurimine verbaalsete peegelduste kaudu kutsus esile kõrgendatud teadlikkuse perekondlikest probleemidest. Osalejad kasutasid muusikainstrumente ja vaba improvisatsiooni, mis võimaldas neile ühtsemat ja paremini häälestatud kogemust teiste pereliikmetega. Muusikateraapia improvisatsioonide kaudu edasi antud otsekohesus ja täpsus ajendasid osalejaid tegema kiireid muudatusi ja parandusi kogu seansside jooksul pidevas positiivses muutumisprotsessis. (Nemesh, 2016).
Nicholson jt (2018) uuring vanemate ja laste muusikalise seotuse kohta lapsepõlves ja noorukieas järeldas, et selline ühine muusikaline kaasatus tugevdab inimestevahelisi suhteid perekonnas ning mõjutab suhete kvaliteeti tärkavas täiskasvanueas. Veelgi enam, hiljutised muusikateraapia uuringud ja kirjandus ütleb seda, et muusikateraapia toetab erinevate probleemidega perede suhtlemist ning heaolu, sealhulgas parandab vanema ja lapse kiindumussuhet, kaasatust, suhtlemist, reageerimisvõimet ja tundlikkust. Muusikateraapia peredega võib positiivselt mõjutada lapsi ja nende vanemaid ka individuaalselt, toetades paremat sotsiaalset, emotsionaalset ja kognitiivset arengut, vähendada stressi, ärevust ja depressiooni erinevatel tasanditel ja etappidel (Jacobsen jt. 2022).
Verbaalsest keelest ei piisa, et väljendada meie emotsioonide kvaliteeti, intensiivsust ja erinevaid nüansse. Oskus saata, vastu võtta ja dekodeerida mitteverbaalseid sõnumeid, on oluline osa meie suhtlemisvõimest- nii verbaalselt kui ka mitteverbaalselt. Mallochi ja Trevartheni (2009) sõnul on meil kõigil põhimõtteliselt olemas kommunikatiivne musikaalsus, mida me kasutame kui õpime mitteverbaalselt suhtlema ning mõistma emotsioone ja neid väljendama (Jackobsen jt, 2022). Kommunikatiivne musikaalsus ja mitteverbaalne kommunikatsioon on väga olulised, kui tegemist on perede vaheliste tegevusmustrite ja suhtlemisoskuste loomise ja parandamisega. Muusika kasutamine võimaldab perel proovida ja uurida erinevaid suhtlemismustreid ning neid muuta ja mitteverbaalsed suhtlemisoskused mängivad olulist rolli ka eneseregulatsiooni arendamisel. Lapse toetamine emotsionaalselt stabiilseks ja emotsionaalselt isereguleeruvaks on üks lapsevanemaks olemise ja vanemlusoskuste põhiaspekte. Kuna vanema ja lapse vahelise kiindumuse kvaliteet sõltub vanema emotsionaalsest kättesaadavusest, reageerimisvõimest ja tundlikkusest aja jooksul, siis muusikategevused, mida kirjeldatakse kui positiivset lähenemist, võivad tugevdada kiindumussuhet (Jackobsen jt, 2022).
Tuomi jt (2021) viisid läbi rahvusvahelise küsitlusuuringu, et paremini mõista peredega töötavate muusikaterapeutide professionaalseid perspektiive ja lähenemisviise kogu maailmas. Uuringus osales 125 muusikaterapeuti, kelle vastused näitasid, et muusikaterapeudid kasutavad oma töös keskmiselt kolme teoreetilist mõju, millest kõige olulisemal kohal oli humanistlik raamistik (72% vastanutest, n=90). Esindatud olid ka psühhodünaamilised ( n= 48) ja ressursipõhised ( n=34) lähenemisviisid. Samas toodi välja, et süsteemne teooria on kõige tõhusam teoreetiline raamistik ja vajadus selle valdkonna täiendamiseks on suur (Tuoami jt,. 2021). Asher (2021) magistritöö „A Research-Based Guide to Family Music Therapy within the Family Systems Theoretical Framework“ annab ülevaate olemasolevate pereteraapial põhineva muusikateraapia uuringute teoreetilisest baasist, peamistest eesmärkidest ning enamlevinud muusikateraapia tehnikatest peretöös. Ligi pooltel (55%) uuringutest ei olnud selgelt välja toodud teoreetilist raamistikku ja 35% kaasatud artiklitest märkis, et nad praktiseerivad süsteemses raamistikus.
Muusikateraapia vaatenurgast on järjest kasvav teadlikkus perekonnale kui üksusele ja sellele, kuidas see mõjutab indiviidi funktsioneerimisel, üha enam põhjust viia läbi muusikateraapiat koos perekonnaga. Seega püüab süsteemsest vaatenurgast töötav muusikaterapeut mõista, mis, kuidas ja millal intsident toimub, mitte aga miks. Teraapia eesmärk on asendada düsfunktsionaalne perekonna struktuur, interaktsioonid, uskumuste süsteemid, reeglid ja dünaamika uute ja sobivamate vastu, mõjutades seega üksikisiku ja perekonna toimimist ja käitumist (Nemesh, 2016).
Samas ka pereteraapia perspektiivis tuuakse üha sagedamini välja ekspressiivsete kunstide kasutamise eeliseid ja põhjendusi. Loovtehnikate kasutamine võib pakkuda mängulist kogemust, mis soodustab vastastikust perekondlikku naudingut ja koostööd. See on võimalus loovalt väljendada emotsioone ja konflikte, tasakaalustada peredünaamikat ning suurendada ühtekuuluvustunnet, autentsust ja suhtlust. Kunstid haakuvad alateadvusega ning mööduvad harjumuspärasest ja teadlikust käitumisest, andes võimaluse suurendada teadlikkust ja arusaamist perekonna dünaamikast ning edendada muutuseid. Kuigi loovkunstide kasutamine pereteraapias on muutumas, on koht muusikale nendes kunstides puudunud. Decuir (1991), Hibben (1992) ja Miller (1994) on üks väheseid, kes uurisid perekonna muusikalisi sekkumisi pereteraapia vaatenurgast ja on toonud välja muusika potentsiaali peretöös (Palmer, 2018).
Kokkuvõttes saab öelda, et peremuusikateraapia on järjest arenev teraapiasuund ja perekeskset muusikateraapiat praktiseerivad terapeudid vajaksid lisaks muusikaterapeudi väljaõppele ka peresüsteemset koolitust ja perspektiivi (Palmer, 2018).
Hea on tõdeda, et meie enda muusikaterapeutide seas on samuti kasvanud huvi pere süsteemse kaasamise vastu muusikateraapia protsessis, mis on eriti tõhus kui töötame näiteks käitumisprobleemidega lastega või depressiivsete noorukitega. Koos musitseerimisel toimub suhtlemine loomulikult ja spontaanselt ning läbi muusika rütmi, meetrumi, meloodia saavad vanemad ja lapsed kogeda intiimseid kohtumisi ja ning uusi suhtemustreid.
Kaili Inno, MSc, muusikaterapeut, pereterapeut, õppejõud ja muusikateraapia superviisor
Viited
Asher, B. T. (2021) A research-Based Guide to Family Music therapy within the Family Systems Theoretical Framework. Florida State university College of Music.
Hibben, J. (1992). Music therapy in the treatment of families with young children. Music Therapy, 11 (1): 28-44
Jackobsen, S.L, Gattino, G., Holck, U., Ornholt Botker, J., (2022) Music, families and interaction (MUFASA): a protocol article for an RST study. BMC Psychology. Kasutatud 1.09.2023, veebilehel https://www.researchgate.net/publication/308880594_Music_Therapy_with_Families_Therapeutic_Approaches_and_Theoretical_Perspectives
Miller, E. B., (1994) Musical Intervention in Family Therapy. Music Therapy 1994, Vol 12, Nr. 2, 39-57
Nemesh, B. (2016) Family-Based Music Therapy: Family Therapists` Perspectives. Lesley University.
Nemesh, B. (2016) Musical Interventions in Satir`s Experiential Family Therapy: From Dissonance to Harmony. Satir International Journal. Kasutatud 15.09.2023, veebilehel https://www.researchgate.net/publication/297896928_Family-based_music_therapy_from_dissonance_to_harmony
Nemesh, B. (2017). Family therapists`perspectives on implementing musical interventions in family therapy: a mixed methods study. Journal of Family Psychotherapy, 1-17.
Nicholson, J.M., Berthelsen, D., Abad V., Williams K., Bradley J., (2008) Impact of music therapy to promote positive parenting and child development. J Health Psychol. 2008;13(2):226–38.
Palmer, H. (2018) The Heart of the Matter. Music and Art in Family therapy. London and New York
Tuomi, K. Thompson, G., Ala-Ruona, E. (2021) Theoretical Perspectives and therapeutic Approaches in Music Therapy with Families: An International Survey Study. Voices: A world foorum for music therapy. Kasutatud 19.08.2023, veebilehel https://voices.no/index.php/voices/article/view/2952
Oldfield, A . (1993) Music therapy with families. In:Heal M, Wigram T (eds) Music Therapy in Health and Education. London: Jessica Kingsley Publishers, pp. 46–54.
