10.-13.04.2024 toimus Belgias esimene rahvusvaheline konverents, mis käsitles improvisatsiooni muusikateraapias. Eesti Muusikateraapia Ühingust osalesime kahekesi – Kaia Laurik ning Anne Tullus.
Improvisatsiooni kui üht osa muusikateraapias võib iseloomustada sõnadega nagu ootamatus, üllatavus, kontrollist loobumine, ehedus ja paindlikkus. Improvisatsioon nõuab vigade ja möödarääkimiste talumist. Improvisatsiooniga kaasnev dissonants pole maailma lõpp, vaid elu osa. Dissonants kuulub improviseerimise juurde. Terapeut saab küll veidi suunata, kuid oluline on oodata ootamatust. Ootamatuse ootamine kujuneski konverentsi üheks märksõnaks, mida lasti kogeda erineval viisil.
Konverentsi võõrustas LUCA School of Arts armsas ülikoolilinnakeses Leuvenis. Koolil on eelnev konverentsi korraldamise kogemus ka aastast 1998, kui seal toimus Euroopa muusikateraapia konverents. Koolis saab õppida muusikateraapiat nii bakalaureuse kui magistri tasemel ning suur rõhk on tudengite kui muusikute oskuste lihvimisel. Saime konverentsi jooksul nautida kõikide kursuste muusikalisi etteasteid, mis olid väga professionaalsed ja samas puudutavad. Koolis tehakse ka erialade vahel koostööd. Näiteks saime kogeda ühe õppeaine vilju, kus teise eriala tudengid olid loonud joonisfilmi, mille heli kandsid meile konverentsil kohapeal reaalajas ette muusikateraapia tudengid. Moodustus võimas tervik.
Teine oluline märksõna sellel konverentsil oligi koostöö. Näiteks kuulsime, kuidas piirialase isiksusehäirega patsientide improvisatsiooni uurimine võib olla inspiratsiooniks heliloojale (https://soundcloud.com/reachin-music). Samuti tutvustas Stine Lindahl Jacobsen Aalborgi ülikoolist hindamisvahendit APCI, millega saab läbi muusikalise improvisatsiooni hinnata vanema ja lapse suhtlemisviise. Esialgu on hindamisvahend välja töötatud muusikaterapeutidele kasutatavaks ( http://www.apci.dk/En/aboutAPCI ), kuid seda kohandatakse rakendatavaks teiste erialade spetsialistidele nagu psühholoogid ja (muusika)õpetajad. Dr Jacobsen rõhutas koostöö olulisust – julgegem jagada (dare to share). Katrien Foubert Belgiast, Jared Houghtaling USAst ja Jaakko Erkkilä Soomest koordineerivad uuringute võrgustiku federated network of collaboration, analysis and exchange loomist. Karette Stensæth Norrast, kes on saanud inspiratsiooni Mihhail Bahtini töödest, rõhutas dialoogi olulisust õppimisel. Tema muusikalise vastuvõtlikkuse (Musical Responsiveness) teooria järgi on vastuvõtlikkuse ja sünkroonsuse saavutamine teraapias pidev protsess ja selle jaoks on vajalik ka mingi kummalisus, heitlus. Ei piisa ainult tähenduslikkusest ja harmoonia saavutamisest, vaid vaja on ka naeru, vaidlusi ja arusaamatusi. Kummalisus loob ühenduse.
Nagu ka muude teraapiameetodite puhul, on improvisatsiooni mõju uurimine keeruline. Arutletakse näiteks nii kvalitatiivsete kui kvantitatiivsete meetodite rakendamise ja ka erinevate tehniliste lahenduste kasutusvõimaluste teemadel. Üks võimalustest on jälgida terapeudi ja kliendi sünkroonsust. Sellega tegeleb näiteks Sonja Aalborg Hollandist (NHL Stenden University of Applied Sciences), kes arendab ja uurib Emotion-regulating improvisational music therapy (EIMT) programmi, et vähendada depressiooni sümptome. Koostöös Vera Nysseniga proovitakse psühhofüsioloogiliste mõõtmiste abil saada selgemaks improvisatsiooni tõhusust. Nende töötoas oli võimalik ka ise proovida EIMT kliendi või terapeudi rolli ning improviseerida samal ajal sama liiki pillil. Minu jaoks oli huvitav pillide valik, mida selles programmis kasutatakse – marimba, tšello ja djembe. Tundus, et kõige rohkem tekitas osalejates elevust tšello proovimine.
Jörg Fachner Suurbritanniast uurib samuti sünkroonsust improvisatsioonis ning kasutab selleks muuhulgas EEG. Ta on leidnud, et sünkroonsuse saavutamine võtab aega, enamasti pärast 25 minutit improviseerimist sünkroniseerusid kliendi ja terapeudi südamerütmid. Felicity Baker Austraaliast uurib muusika võimalusi olemaks abivahendiks, mis aitab dementsuse patsientide lähedasi koduhoolduses. On leitud, et patsiendi aktiveerimiseks igapäevategevustes sobib tuttaval viisil lauldes juhiste andmine. See mõjub vähem käsutavalt ja samas annab hästi vihjet vajalikuks tegevuseks. Hooldajal võiks olla endal lihtsam korrata juhiseid mitmeid kordi lauldes. Patsiendi meeleolu saab parandada ka olemasolevaid ja tuttavaid muusikapalasid kuulates. Selleks toetavaks abivahendiks töötatakse välja mobiiliäppi Match https://www.musicattunedcare.com/ .
Jaakko Erkkilä Soomest tõi välja, et kliinilise improviseerimise uurimine on väljakutse, sest mängu tulevad nii kliendi, terapeudi kui ka nende suhte individuaalsus. Uuringuruumis improviseerimine pole kunagi sama, mis teraapia situatsioonis.
Konverentsil oli mitmeid töötubasid, mis mõjusid inspireerivalt.
Elaine Streeter Inglismaalt viis läbi töötoa improvisatsioonivõimalustest supervisioonis. Saime kogemuslikult mõtestada superviisori rolli väga toetavas keskkonnas. Streeter rõhutas, et supervisioon seisneb kuulamises. Kuulata tuleb nii teist inimest kui ka väga tähelepanelikult iseendas toimuvat. Leidsime töötoas improviseerimisega superviseerimist läbi proovides, et muusika aitas kiiremini jõuda lugude tuumani ja emotsioonideni. Elaine Streeteriga sai loodud otsekontakt, võimalusega tulevikus koostööd teha.
Eric Pfeifer Saksamaalt lasi oma töötoas kogeda looduse ja muusikateraapia koostööd. Loodust on võimalik liita teraapiaga nii retseptiivselt kui aktiivselt. Loodus võib olla erinevates rollides nagu materjal, kaasterapeut, keskkond, metafoore täis fenomen. Looduses muusikateraapiaga tegeledes tuleb olla valmis veel vähemaks kontrolliks toimuva üle kui teraapiaruumis. Silmas tuleb pidada, et teraapia käigus loodusele liiga ei tehtaks ning osaliste turvalisus oleks tagatud. Kahtlemata tuleb kohaga enne seanssi endal tutvuda. Dr Pfeifer on välitingimustes töötanud juba 15 aastat. Ta jagas meiega kahte A4 suuruses lehte, mis oli täis viiteid erinevatele teemakohastele uuringutele, millest kõige varasem juba aastast 1991, kuid enamus viimase 10 aasta jooksul ilmunud. Mitmed artiklid nimekirjas olid tema enda loodud. Mitmed artiklid on olnud suunatud tööle laste ja noorukitega, kuid oli ka esindatud teemad nagu ökoärevuse vähendamine muusikateraapia abil. Minu jaoks oli üllatav kogemus päris alguses loodusesse minemine. Alustasime töötuba klassiruumist lahkudes, ülesandega välja minnes kuulata erinevaid helisid ja valides neist mingi hulk kujuteldavasse seljakotti kaasa, mõtiskledes, miks just need helid. Vana maja trepist grupiga alla tulles kogesin, kuidas sammude rütm muutus muusikaks. Ja kui korraga olin õues pargis, siis sattusin segadusse, sest märkasin, kui palju rohkem helisid seal oli – linnulaul, putukad, autod tänaval, tuul jne. Pigem ju arvaks, et looduses on vaiksem ja saab „närve puhata”. Mingi aja pärast harjusin helidega, need jäid taustale fooniks ja oma mitmekülgsuses hakkasid mõjuma pigem lõõgastavalt. Hakkasin nautima ootamatuse ootamist – mis kõik veel on võimalik? Saime grupiga kogemuse erinevate looduslike materjalidega musitseerimisest ja samuti ka erinevate helide otsimisest ja salvestamisest, et neist luua muinasjutt. Töötuba oli täis kohalolu ja koostööd. Sedasama saab öelda kogu konverentsi kohta. Jään ootama järgmist ootamatuste ja improvisatsiooniga kohtumisi.
Anne Tullus, MA, EMTÜ liige, psühholoog-nõustaja
Foto (erakogu): Kaia Laurik, MSc ja Anne Tullus, MA.
