Kui meie ühingu aktiivsed koorilauluhuvilised otsustasid aasta tagasi üheskoos kokku panna naiskoori, et minna laulupeole, olin mina aktiivsest tööelust juba mõnda aega eemal olnud ning ootasin oma teist last. Koduse emana oli minu hobidering pea et kokku kuivanud ning süda ihkas väga midagi endale. Olin ennegi koorides laulnud, seda nii mudilas-, laste-, noorte- kui segakooris, kuid naiskoorikogemus mul siiani puudus. Suur koorilauluhuvi realiseerus isegi bakalaureusetööna, milles otsisin seoseid koorilaulmise ja heaolu vahel. “Jah” öeldes polnud ma muidugi kindel, kas vastsündinu kõrvalt üldse ettelaulmistele ja laulupeole jõuan, kuid nälg oli suur. Nõnda ma siis liitusingi Muusikaterapeutide Naiskooriga. Enne lapse sündi olin eeskujulik kohalkäija. Pikkadest proovidest hoolimata olin väga motiveeritud. Oma tollal veel sündimata beebiga koos käia oli eriline tunne, kuna lauldud repertuaar sai teatud mõttes “meie omaks”. Osa sai ka kodus olev väikelaps, kes kuulis mind sageli laule harjutamas ja hakkas minuga koos laulma. Koorilaulurõõmu said peale minu laste kogeda veel teistegi koorikaaslaste võsukesed. Viskasime isegi omakeskis nalja, et peaksime looma oma mudilaskoori. Siiski polnud peale teise lapse sündi kohalkäimine enam nii lihtne. Pidin mõnest proovist ning ka esimesest ettelaulmisest puuduma. Sees pakitses teatav hirm ja kahtlused. Otsustasin, et lähtun beebist ja võtan päev korraga. Õnneks õnnistati mind rahuliku beebiga, kes edaspidi kooriproovides ainult mõnusasti magas. Ka ettelaulmisel sain osaletud oma ema toel, kes sel ajal pisikest kõrvalruumis vaatas.
Foto (erakogu: Laura Pley). Pildil: Muusikaterapeutide Naiskoor.
Laulupeo eel, ilmateadet nähes, tundus osalemine keerulisem, kui oleksin seda arvanud. Rongkäigu päeval asusin juba vara beebi ja vankriga kodust teele. Majast lahkudes tuli vihma nagu oavarrest ja sisimas mõtlesin “millesse ma end nüüd mässinud olen?”. Vihmasabina saatel aga magas pisike õndsat und ning minu ja paljude üllatuseks osalesin terve teekonna rongkäigul koos beebiga. Alguses vankris, siis minu lähedal kandekotis. Ka ühised laulud said sel päeval ilusti lauldud, beebi turvaliselt vanavanemate hoole all laulukaare juures. Järgmiseks päevaks lubas ilmateade veidi vähem vihma ja tõtt-öelda olin eelneva päeva edust nii jõustatud, et kahtlusi enam polnud. Õnnestus osaleda nii naiskooride setis kui lõpus ühendkoorides. Minu jaoks kogu kogemuse kõige erilisemaks hetkeks jäi lõpuühendkooride esinemine, kuhu võtsin oma pisikese kaasa. Oli kirjeldamatu tunne olla seal üheskoos nii paljude lauljatega, lauldes meile kõigile tuntud ja armsaks saanud laule ning samal ajal luues ühist kogemust oma pisikese beebiga, kes näis olukorda nautivat ning viimaste laulude ajal suikus rahulikku unne. Õhtupimedas koju jõudes olin täis vägevaid emotsioone, mis kandsid mind veel järgnevadki päevad-nädalad. See kõik poleks aga saanud realiseeruda, kui poleks olnud minu tugivõrgustikku ja toetavaid koorikaaslasi ja dirigente! Julgustan siinkohal ka teisi võimalusel pisikeste kõrvalt koorilauluga jätkama või siis lihtsalt oma laste ees laulma. Las rõõm ühisest musitseerimisest ja laulmisest saa neile omaseks hällist alates.
Foto (erakogu: Laura Pley). Pildil: Karmen Linnamägi, Laura Pley, Loone Maria ja teised laulupeolised.
Laura Pley, MSc, muusikaterapeut tase 7, EMTÜ liige
