19.-26.11.2024 toimus Hispaanias, Cartagenas Euroopa Liidu rahastatud noortevahetus pealkirjaga „Emotional Harmony: Exploring music therapy for mental health and social inclusion”. Noortevahetuses osalesid noored vanuses 20-30 viiest Euroopa Liidu riigist: Hispaaniast, Bulgaariast, Eestist, Itaaliast ja Lätist.
Projekti eestvedajaks oli mitteformaalse hariduse levitamisega tegelev MTÜ Euroaccion. Mõned aastad tagasi osales Euroaccion president Ginés Navarro ühes muusikateraapia töötoas ning tal tekkis idee korraldada selleteemaline noortevahetus. Kirjutati projekt, mis viidi ellu 2024 sügisel ja kuhu kutsuti läbiviijad muusikateraapia haridust pakkuvast kõrgkoolist Kataloonias The Escola Superior de Música de Catalunya (ESMUC). Muusikateraapia töötubasid viisid läbi hiljuti magistriõppe lõpetanud Inês Cardoso ja Luca Scavone. Toimumiskohaks oli noortekeskus Cartagena lähistel.
Läbi 6 päeva jõudsime kiht kihi haaval rütmide tekitamisest lugude mängimise ja ühisloomeni. Kindel rütm ning oodatavus annavad turvatunde. Esimesel päeval just sellega tegelesimegi, et osalised saaksid üksteisega rohkem tuttavaks ja sarnasesse rütmi. Samuti loodi raamistik järgmisteks päevadeks, alustades sessioone lihtsa tervituslauluga, mida saatsid plaksud. Matkimine on loomupärane õppimisviis ja see toimis grupi ühtsustunde loomiseks hästi. Loodi ka alus koos musitseerimiseks ja lugude loomiseks. Selleks olid kasutusel joogitopsid, mis olid nelja erinevat värvi. Iga värv tähistas kokkulepitud noodipikkust või heli. Juhendaja asetas põrandale ritta neli topsi, millele osutades osalised kokkulepitud pikkusega plaksu või muud heli lõid. Ülesanne oli jõukohane kõigile ning andis ruttu eduelamuse. Osalejad said pakkuda välja erinevaid helisid ning topside järjekorda, mis andis esmase kogemuse muusika loomisest ja ergutas loovust. Esimesel päeval tegelesime ka piiridega. Selleks jaotati osalised neljastesse gruppidesse, kus muusikat kuulates sai ühisele suurele paberile igaüks ühe värvikriidiga oma nurka joonistada. Mõne aja pärast keerati paberit, nii et said täiendada teise osaleja tööd. Kuna piirid olid paberil vaid mõttelised, siis oli huvitav jälgida, kes kui palju ruumi julges võtta ning mis tundeid tekitas see, kui sinu pilti täiendatakse. Viimane selle päeva harjutus, inim-mikado oli samuti piiridega seotud. Muusikat kuulati ringis seistes kinnisilmi. Keda juhendaja puudutas, läks ringi keskele põrandale pikali/istuma, nii et mingi kehaosaga oleks mõne teise ringi keskel viibija vastas. Ülesanne kompas osalejate mugavustsooni piire ja lõi samas pinnase grupi ühtsuseks. Grupp koosneb alati indiviididest, on vajalik leida tasakaal sulandumise ja eraldumise vahel.
Teisel päeval jätkasime rütmide ja piiridega. Kui esimesel päeval sai tervituslaulus enda nime öelda, siis nüüd tuli öelda ka endast eelneva osaleja nimi. Mälu treenimiseks kasutati ka liigutuste ja helide edasi andmist. Järgmiseks harjutasime motoorika osavust rütmi abil. Selleks andsime ringis munakujulisi sahisteid edasi. Harjutus aitas muuhulgas õppida toimetulekut perfektsionismiga – kui muna maha kukkus, siis sinna see pidi jääma. Järgmine versioon harjutusest oli viieliikmelistes gruppides, kus muusika kõlamise ajal tuli muna edasi anda, kuid vaikuse ajal tegi see, kelle kätte muna oli jäänud, mingi liigutuse, mis tuli meelde jätta. Järgmisel pausil tuli korrata eelnevat liigutust ning lisada järgmine. Nii tekkis igal grupil mälu treenides väike tants. Järgmiseks asusime gruppides laule looma. Kõigepealt leppisime kokku pealkirja. Kui see oli paberile kirjutatud, anti pealkiri järgmisele grupile, kes lõi neli rida teksti. Järgmine grupp lõi sõnadest muusikalise etteaste, mille ette kandis. Lugusid tuli väga eriilmelisi ja kahtlemata ei oodanud keegi algsetest pealkirjade välja pakkujatest sellist tulemust, mis lõpuks sündis. Piiridega tegelesime läbi kehalise kogemuse. Ülesandeks oli muusika saatel ruumis kõndimine, vahepeal kaaslasi vaadates, samuti küljelt puudutades. Seejärel pooled osalejatest jäid seisma ning ülejäänud proovisid, kui lähedale neile minna võib. Kui seisja jaoks oli piir käes, siis tuli tal seda väljendada, öeldes „okei”. Tuleb tunnistada, et minu jaoks tekkis siin kognitiivne dissonants, sest kehaliselt tundus, et oled juba liiga lähedal, kuid kui teine ütleb „okei”, siis sõnaliselt kostub see kui „see sobib mulle, võid veel lähemale tulla”. Kahtlemata andis harjutus mõtlemisainet piiride ja suhtlemiskanalite teemal.
Teisel päeval jõudsime tasapisi ka emotsioonide käsitlemiseni. Selleks oli ruumi keskele asetatud suur paber, millele tuli märkida emotsiooni kirjeldav sõna, kui märkad muusikat kuulates mõnda emotsiooni kerkivat. Sõnu kogunes üksjagu ning aruteluga neid rühmitades leidsime 3 suuremat emotsioonikategooriat. Seejärel mängisime pillidel või häältel neid emotsioone.
Emotsioonidega toime tulemiseks on üks olulistest võtetest aktsepteerimine. Sellega kolmandal päeval tegelesimegi. Alustasime väiksemates gruppides loo jutustamisega. Keegi ütles ühe lause, järgmine pidi jätkama seda oma lausega, alustades „Jah, ja …”. Esialgu oli seda väljendit keeruline kasutada, sest loomulikumalt tuli „Jah, aga…”, kuid humoorikas harjutus mõjus pikaajaliselt – etteruttavalt võin öelda, et ka viimasel päeval muutsid inimesed jutu sees „aga”sid „ja”deks. Kolmandal päeval saime vahelduseks rahvuskaaslastega ühes grupis olla. Ülesandeks oli leida kolm lugu, millest üks seostuks emotsiooniga armastus, teine kurbuse ja kolmas rõõmuga. Meie grupp leidis kolm laulu ühelt bändilt – Ruja. Juhendajad kogusid lugude pealkirjad ja esitajad kokku, otsisid need Spotifyst üles ning lasid meil neid kuulata emotsiooni kaupa. Saime samal ajal soovi korral tantsida ja seda võimalust kasutati hoolega. Tuleb tunnistada, et kuigi mitmeid lugusid polnud varem kuulnud ning keelest ei pruukinud aru saada, siis see, mis emotsiooni lugu kandis, oli küllaltki kerge aru saada. Järgmiseks emotsioonidega tegelemise ülesandeks oli kõrvaklappidest oma lemmikloo kuulamine ja selle järgi joonistamine. Pärast grupeerisime pildid vastavalt sarnasusele ning ka nii joonistusid tunnete rühmad välja. Kolmanda päeva üks lõbusamaid ülesandeid oli „life painting” – keegi astus ringi keskele, võttis sisse mingi poosi ja ütles, kes ta on. Seejärel liitus teine ja ütles, kes/mis tema on ja nii kuni soovivaid osalisi jagus. Harjutus aitas loovust sütitada ning samuti meeskonnatunnet luua.
Neljandal päeval võtsime appi juba tuntud loodud laulud. Igaüks sai loosiga fraasi ühest loost, mida ümisedes tuli ringi kõndida ning leida üles teised, kellel oli sama laul. Korraga tuli keskenduda nii enda laulu kuuldavaks tegemisele kui teiste kuulamisele. Hea tunne oli leida oma inimesed, samas kui keeruline oli see, kui ei saanud aru, et teine tegelikult ümises sama laulu ning tekkis tunne, et sa ei kuulugi kuhugi. Lõpuks leidsid siiski kõik oma grupid üles. Järgmiseks sai valida, mis emotsiooni ümised. Kasutusel olid emotsioonid nagu viha, kurbus, rõõm ja ärevus. Moodustusid uued grupid. Väga huvitav oli vaadata, kuidas erinevad inimesed emotsioone väljendavad. Näiteks arvasime kurbuse grupis, et üks meiega liitunud osaline on vales kohas, kuna ta naeratas ja käitus pigem rõõmsalt. Mingi hetk tuli siiski tõdemine, et ka selline võib kurbus olla ning võtsime ta sellisena endi sekka. Proovisime häälida kogu grupiga järgemööda emotsioone ning avastasin, kui keeruline võib olla ühest emotsioonist teise minek, näiteks kurbusest rõõmu väljendamisele. Lõpuks jõudsime rahuni, mis tundus loomulik seisund. Sel päeval õppisime veel, et igaüks saab teha muusikat. Juhendajad tutvustasid meile figuurnoote. Kasutasime lisaks rütmipillidele plastist kõlatorusid (Boomwhackers. Väga head vahendid ka näiteks soojenduseks enesemassaaži tegemiseks). Täiesti imeline tunne oli, kui vastavalt juhendamisele omal õigel hetkel pillist heli tekitades said aru, et oled osake orkestrist, mis mängib tuntud lugusid nagu „Imagine” ja „Everybody needs some love”. Eduelamus oli kahtlemata võimas.
Viiendal päeval oli muusikateraapilistest tegevustest puhkus ning arutasime vaimse tervise olukorda igas projektisosalevas riigis. Välja joonistus üpriski sarnane pilt. Samuti tutvusime Cartagena linnaga. Kosutav oli võtta aega ja lasta eelnevatel päevadel üles kerkinud teemadel settida. Kuuendal päeval lõime häältega džungli ja siis õpetati selgeks erinevate loomade rütmid, mida esialgu sai kõndides häälega tehtud, hiljem ka pillidega. Ühel hetkel tuli rõõmus äratundmine, et meile antud helid moodustasid tuntud loo „The Lion Sleeps Tonight”. Samuti sai läbi liikumise ja kokkulepitud helide loodud viljalõikuslugu. Kogukondliku lugude mängimise puhul on oluline hoida lugu võimalikult lihtne ning jõukohane kõigile. Nii see seekord ka oli ja osalejad nautisid koosloomist.
Noortevahetuse kulminatsiooniks oli gruppides oma loo loomine ja ette kandmine. Selleks kogusime kogu grupi käest märksõnad, millest saime arutelu tulemusel pealkirja. Edasi toimus töö väiksemates gruppides, kus sellele pealkirjale loodi muusika ja esitus. Kuigi pealkiri oli sama, siis tulid lood väga eriilmelised. Oli neid, kes kasutasid tuntud viisi, millele uued sõnad luua, kui neid, kes ümisedes kinniseotud silmadega improviseerisid. Kui teisel päeval laulu luues oli tunda kerget võistluslikkust ning täiuseiha, siis nüüd oli tunda rohkem ehedust ja sügavust. Osalised olid kontakti saanud oma emotsioonidega ning iseenda ja üksteisega harmoonilise suhte leidnud. Kogemusele pani imelise punkti helikümblus (soundbath) hämarduvas ruumis. Andsime üksteisele oma häälega edasi tänu ja sellest moodustus kaunis tervik, mis tõi mõnedel hetkedel judinad üle selja. Kui ümin vaibus, siis avastati, et tegelikult võiks proovida toimunut taasluua ja salvestada. Teine kord oli samuti kosutav ja ilus kogemus, kuid kahjuks mitte enam päris see. Sain endale kaasa olulise õppetunni – iga hetk on ainukordne ning teda korrata ei saa. Tuleb olla siin ja praegu ning võtta endaga see kogemus kaasa.
Noortevahetuses oli veel palju toredaid hetki ja ka näiteks jääsulatusmänge ning riike tutvustavaid õhtuid. Kõike ei saa sõnadega edasi anda. Õppimisprotsessis on oluline koht reflektsioonil. Pärast iga muusikateraapilise tegevuse lõppu oli võimalus grupiga kogemust jagada ning seda võimalust mitmed aktiivsemad ka kasutasid. Samas ei olnud survet, et kõik peaksid oma kogemust jagama. Et keegi ei jääks oma emotsioonidega üksi, oli õhtuti iga riigi jaoks planeeritud aeg omakeskis reflekteerida päeva. See oli hea otsus ka seetõttu, et sai end oma emakeeles väljendada, kuna töökeeleks olnud inglise keel oli kõigile võõrkeel ning selles ei pruukinud kohe vajalikke sõnu leida.
Tänaseks päevaks on projekti „Emotional Harmony“ läbiviijad osalejatelt saadud tagasisidet analüüsinud. Luca Scavone sõnul leiti, et see projekt avaldas osalejatele positiivset mõju, parandades oluliselt nende kaasamistunnet, nende võimet suhelda erinevatest kultuuridest pärit inimestega ja emotsionaalset väljendust muusika kaudu. Kogutud andmed viitavad sellele, et projekt saavutas oma põhieesmärgid edukalt. Täpsemaid tulemusi on plaanis edaspidi esitleda konverentsidel. Omalt poolt soovin lisada, et minu jaoks moodustas noortevahetus kõigi oma tegevuste, inimeste ja keskkonnaga harmoonilise terviku, mida nagu ennegi mainitud, täpselt sama heana korrata pole võimalik. Olime selle nädalakese justkui täiesti omaette maailmas, kus oli aega ja aktsepteerimist, mis lasi inimestel olla just täpselt sellised nagu nad parasjagu olid – ehedad, haavatavad, loomingulised, erivärvilised, terviklikud – ise ja koos.
If the notes were not different they would not make music.
Foto (erakogu: Anne Tullus). Pildil: Inês Cardoso, Anne Tullus ja Luca Scavone.
Anne Tullus, MA, EMTÜ liige, psühholoog-nõustaja
