Fotol (vasakult): Indrek Tammoja, Mirjam Moont, Maire Nilgo, Liina Kukk, Johanna Maria Opermann, Marge Palm, Helle Reiljan, Andres Kalamees, Alice Pehk, (PhD, EMTA Täiendkoolituskeskuse muusikateraapia õppeprogrammi juht), Merle Hillep, (MSc, lõputööde komisjoni liige), Kaili Inno, (MSc, õppejõud).
Selle aasta jaanuarikuu viimasel nädalavahetusel kaitsesid ja said kätte lõputunnistuse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia täiendkoolituskeskuses muusikateraapia põhikursuse üheksa uut tööellu astuvat muusikaterapeuti.
Õppimisprotsess oli intensiivne ja põnev aeg kõigile õppuritele.
Nad on võtnud kokku enda mõtted õpingute ajast järgnevalt:
Mis oli Sinu vajadus/inspiratsioon/motivatsioon muusikateraapia õpingutele asumisel?
Liina Kukk: Minu suur motivatsioon muusikateraapia õpingutele asumisel olid lapsed. Igapäevaselt lastega töötades huvitas mind väga, kuidas saaksin aidata lastel end ise aidata läbi suurte emotsioonide, kasutades muusikalisi tegevusi.
Einike Leppik: Olulise motivatsiooni teekonda muusikateraapias jätkata andis algkursus, inspiratsiooniks on koguaeg olnud muusika mõõtmatu potentsiaal.
Andres Kalamees: Suunamuutus, uudishimu ja uus teekond. Soov siduda oma senised teadmised uue õpitavaga ning luua võimalusel midagi täiendavat ja värsket oma tööriistakasti. Muusikateraapia tundus olevat viis ja võimalus ühendada oma armastus muusika vastu sooviga aidata teisi. Õppida paremini tundma iseennast ja areneda inimesena. Soov mõista, kuidas muusika saab mõjutada ja toetada inimeste vaimset tervist ning aidata neil saavutada paremat elukvaliteeti.
Helle Reiljan: Minu igapäevane töö, mis on seotud HEV laste ja noortega. Vajadus kasutada oma töös erinevaid lähenemisi ja tehnikaid. Ning arusaamine, et kõik see, mida ma olen intuitiivselt teinud, oleks mõistlik sellele ka teaduslik ja põhjendatud taust anda. Olla teadlikum oma tegevusest.
Johanna Maria Opermann: Olin üsna värskelt ülikooli lõpetanud, kus kuulsin esmakordselt muusikateraapia olemasolust. Soovisin rohkem teada saada muusika mõju kohta ning kuidas muusika saab inimestele abiks olla.
Maire Nilgo: Tundsin erinevate teraapia suundade vastu huvi ja peale muusikateraapia algkursuse lõpetamist tundus, et võiksin seda eriala süvendatumalt õppida.
Mirjam Moont: Minu vajadused muusikateraapia õpingutele asumisel olid peamiselt isiklik ja professionaalne areng. Töötades peamiselt HEV lastega tundsin, et muusika on turvaline tööriist inimestega töötamisel ning tundsin suurt huvi muusikateraapia maailma avastamise ja praktilise kasutamise vastu.
Nimeta üks mõte, mis on jäänud kõlama muusikateraapia õpingutelt:
Liina Kukk: “Anna aega!” Alice Pehk. Mis on nii oluline igas situatsoonis. Klient vajab aega protsessimiseks enda sees toimuvast ja enese teadvustamiseks.
Einike Leppik: Leidsin oma loengu konspektist lause “Läbi helide kuulata iseennast”. Ma küll ei tea, kas see oli konkreetselt kellegi tsitaat või mis oli selle lause kontekst, aga hetkel kõnetab.
Andres Kalamees: “Vähem on rohkem!”, “Anna aega!”
Helle Reiljan: “Anna aega, õpi pausi pidama ja ootama!”
Johanna Maria Opermann: “Terapeudil on mitu klienti, kuid kliendil on üks terapeut.”
Maire Nilgo: “Kõik on õige!”
Mirjam Moont: “Täiskasvanu jaoks on see tavaline päev, kuid lapse jaoks kogu lapsepõli.”
Kuidas kirjeldad muusikaterapeudiks saamise teekonda?
Liina Kukk: Muusikaterapeudiks saamise teekond on olnud minu jaoks pikk, huvitav, motiveeriv ja innustav. Eriti huvitavaks tegi minu jaoks asjaolu, et algselt oli mul hirm väga suur just erivajadusega inimestega töötamise ees, kuid nüüd on nemad just see kontingent, kellega tööd teen ja seda naudin.
Einike Leppik: Muusikaterapeudiks õppimise teekond on olnud minu jaoks kindlasti ka teekond iseendaks saamise poole. Kaugeltki pole see veel lõppenud, aga igal juhul on olnud senini äärmiselt põnev ja täis uusi avastusi. Sellele protsessile tagasi mõeldes on mul tunne, et ka kõik raskused ja probleemid olid omal kohal ja nende ületamine vajalik ning kokkuvõttes olen ülimalt tänulik selle kogemuse eest!
Andres Kalamees: Nagu Ameerika mägedel sõitmine. Teekond täis kõhklusi, kobamist, kohati hirmu ja ärevust, avastamis- ja samastusmisrõõme, õnnestumisi, tugevat grupikaaslaste ja juhendajate toetust ja empaatiat. Kindlasti ei julge ma ennast veel nimetada muusikaterapeudiks, pikk tee veel minna ja seda just läbi erinevate praktikate ja kogemuste. Muusikaterapeut peab teadma väga palju, olgu siis psühholoogiast, grupi- või pereteraapiast, jne jne. Kahtlemata on oluline püüda natukegi ennast kursis hoida muusikateraapia teadusmaailmas toimuvaga, aga paralleelselt tuleb pidevalt omandada ka täiendavalt baasteadmisi (mis on isegi primaarsem) – pidev enesetäiendamine – areng terapaudina ja eneseareng. Teekond, kus märkad ja avastad ootamatult palju ristmikke, hargnemisi, küngaste taha kaduvaid tundmatuid teid, uusi vastutulijaid ja möödaminejaid. See on teekond, mis muudab pidevalt oma kuju, ja see teebki selle eriliseks. “Ära võta isiklikult ja küsi alati abi kui vaja.”
Helle Reiljan: Alustades tundus lõpetamine väga kauge. Algkursuse läbimine läks kuidagi kiiresti, kogu aasta oli ühtlaselt tihedat tegevust täis. Kõik mida teada saime oli uus, huvitav ja samas nii loogiline. Veidi rohkem oli pusimist lõpuarvestusega ja lõputöö kirjutamisega. Seejärel oli Covid ja mitu aastat pausi, ega enam ei lootnudki, et põhikursus avatakse. Seda suurem oli rõõm, kui peale põhikursuse avanemist läbisin kandideerimisvoorud ja olin arvatud tudengite nimekirja. Ja põhikursusel alles õige töö algas – oli küll ka juba õpetatu kordamist, aga enamus, mida meile õpetati oli uus. Ja need väga erinevad loengud ja praktilised tegevused, mida me selle kahe aasta jooksul saime! Palju oli iseseisvat tööd ja seda nii kirjandusega kui ka endaga. Kahjuks mõned meie hulgast loobusid, endalgi tekkis mõnikord tunne, et milleks mul seda kõike vaja, aga iseloom ei lubanud alustatut pooleli jätta. Nii need õpingud ja praktika ja kirjanduse lugemine ja kodutööd ja lõputöö kulgesidki sarnaselt ameerika mägedele kord tõusvas suunas ja edukamalt, kord jälle langusega ja mitte nii hästi. Kogu sellel teekonnal olen ka ise muutunud tähelepanelikumaks, arvestavamaks, hakanud rohkem analüüsima oma tegevusi seoses muusika õpetamisega, toonud oma igapäevatöösse sisse erinevaid võtteid muusikateraapiast. Olen õnnelik, et nende õpingutega sain väärtusliku kogemuse osaliseks ja leidsin väga häid sõpru. Ja arvan, et nüüd alles algab minu teekond muusikaterapeudiks saamisel.
Johanna Maria Opermann: Muusikaterapeudiks õppimise teekond on olnud väga ettearvamatu. Olen eelkõige iseennast tundma õppinud. Mõistan nüüd, et muusikaterapeudiks ei saa õppida ühe kursuse vältel, vaid see on kogu elu kestev protsess.
Maire Nilgo: Olen ise tänu õpingutele kõvasti arenenud – nii uute teadmiste ja oskuste osas, mida klientidele pakkuda, kui ka isiklikus plaanis. Kui alguses tekitas ärevust klientidega töötamine, siis praegu on enesekindlust juurde tulnud – oskan nii klienti kuulata ja samal ajal hakkab mõte juba tööle, mis tehnikat kasutada võiks.
Mirjam Moont: Minu muusikaterapeudiks saamise teekond on olnud teadmiste kogumise ja praktilise harjutamise aeg. Terapeudina töötades tunnen, et olen kohal ning mul on motivatsioon pidevaks enesearenguks ja kasvamiseks.
Palju õnne kõigile lõpetajatele ning edu edasisel muusikaterapeudi teekonnal!
Koostajad: Mirjam Moont ja Liina Kukk, MA, muusika pedaoogikas – EMTA põhikursuse lõpetajad
