Minult kui muusikaterapeudilt on väga palju küsitud, mida me muusikateraapias teeme. Üheks osaks teraapiaprotsessist on erinevad sekkumised ja tehnikad, mille valik sõltub suuresti konkreetsest kliendist ja teraapia eesmärkidest. Seega ühest vastust sellele küsimusele on raske anda, küll aga on võimalik välja tuua lühike ülevaade levinud muusikateraapia tehnikatest, et anda põgus sissevaade muusikateraapia põnevasse maailma.
Muusikateraapia tehnikad jagunevad üldjoontes kahte peamisse suunda: retseptiivne muusikateraapia, mis keskendub muusika kuulamisele ja selle kogemuslikule tajumisele ning aktiivne muusikateraapia, kus klient osaleb otseselt muusika loomises, näiteks pillimängu, hääle kasutamise või muu heli tekitamise kaudu. (Bruscia, 1998; Wigram et al., 2002). Sellele jaotusele tugineb ka järgnev ülevaade ning peab ära märkima, et see on autoripoolse äranägemise järgi koostatud ning ei ole kindlasti ammendav ja lõplik.
Aktiivne muusikateraapia:
Keskseks on improvisatsioonilised tehnikad. Vaba improvisatsioon on spontaanselt loodud muusika, mille kaudu klient saab turvalises keskkonnas väljendada tundeid, mõtteid ja sisemisi protsesse, seejuures esteetiline kvaliteet ei ole oluline. See loob ruumi mitteverbaalseks eneseväljenduseks ja suhtluseks terapeudiga. Improvisatsioon võib toimuda hääle või pillidega ning on sageli kasutusel emotsionaalse töö, kontaktiloome ja eneseteadlikkuse arendamise eesmärgil. (Bruscia, 1987; Alvin, 1975) Improvisatsioonilisi tehnikaid saab edukalt kasutada ka kõnetute klientidega – siis saab improvisatsioonilisest muusikast universaalne keel, mille kaudu suhelda ja kommunikatsioonioskusi arendada. Tuntuimad mudelid, mis improvisatsioonilisi tehnikaid kesksena kasutavad on Nordoff-Robbinsi meetod, Benenzoni mudel ja Alvini vaba improvisatsiooni lähenemine.
Temaatilisel improvisatsioonil on kindel lähtepunkt – näiteks emotsioon, olukord, pilt või lugu. Klient loob muusikat selle teema põhjal, kasutades pille või häält, et väljendada oma sisemaailma ja töödelda kogemusi. See tehnika toetab emotsionaalset väljendust ja aitab arendada kujutlusvõimet ning enesereflektsiooni. (Smeijsters, 2005; Wigram et al., 2002)
Neuroloogilise muusikateraapia tehnikad on spetsiaalselt kujundatud muusikalised harjutused, mis võimaldavad arendada igapäevaseid funktsioone nagu kõne, liikumine, tähelepanu, mälu või emotsioonide regulatsioon. Toetub teaduspõhisele arusaamale sellest, kuidas muusika mõjutab närvisüsteemi ja võimaldab jagatud närvivõrgustike kaudu argifunktsioone arendada (Thaut & Hoemberg, 2014). Eeldab terapeudilt spetsiaalset neuroloogilise muusikateraapia väljaõpet.
Muusikateraapias võib aktiivse tehnikana kasutada ka pilliõpet terapeutilisel eesmärgil – instrumendi mängu kasutatakse vahendina kognitiivsete või motoorsete oskuste (nt keskendumine, mälu, koordinatsioon) arendamiseks. (Rickson & McFerran, 2007) Sageli kasutatakse lihtsustatud noodisüsteeme (nt figuurnoodid, värvinoodid), mis muudavad õppimise kättesaadavamaks. Grupis õppimine toetab sotsiaalset arengut ja eneseregulatsiooni. Sobivaks näiteks on erivajadustega noorte bändid, mille üheks väljundiks võib sõltuvalt teraapia eesmärkidest olla ka esinemine ja selleks valmistumine.
Eriti noortega töös võib sobida hästi oma muusika loomine – klient loob oma muusikat, mis võib olla instrumentaalne või digitaalne ning võib sisaldada ka laulusõnu. Protsess toetab eneseväljendust, loovust ja aitab töödelda emotsioone või kogemusi. Võib toimuda individuaalselt või grupis (Baker & Wigram, 2005).
Hääletöö muusikateraapias tähendab hääle kasutamist terapeutilise eneseväljenduse, kehatunnetuse ja psühho-emotsionaalse tasakaalu toetamiseks. Vokaalimprovisatsioon, toonimine ja hingamisega seotud harjutused aitavad vabastada pingeid, reguleerida närvisüsteemi ja tugevdada mina-tunnet. Häält kasutatakse sageli ka traumateraapias, kuna see loob turvalise võimaluse kehastatud eneseväljenduseks (Austin, 2008).
Retseptiivne muusikateraapia:
Muusika kuulamise ja relaksatsiooni eesmärk on lõõgastumise ja rahunemise toetamine hoolikalt valitud muusika abil. Sageli kombineeritakse muusika kuulamist juhendatud lõdvestusharjutustega (nt teadlik hingamine, kehatunnetus), et vähendada ärevust ja taastada sisemine tasakaal. (Bonny, 1978; Gold et al., 2014).
Oluliseks retseptiivseks tehnikaks on muusika ja visualiseerimine sh kujutlusmatkad. Klient kuulab spetsiaalselt valitud muusikat ja laseb sellel esile kutsuda kujutluspilte, tundeid või mälestusi. Tuntud mudel Guided Imagery and Music (GIM) hõlmab spetsiaalselt koolitatud terapeudi juhendamist sügavale psühholoogilisele rännakule klassikalise või muul viisil kujutluspilte toetava muusika saatel. See võimaldab töötada alateadvusega ja toetab emotsionaalset tervenemist. (Bonny, 1978; Frohne-Hagemann, 2017; Jerling & Heyns, 2020)
Playlisti koostamise puhul koostatakse isiklik tähendust omav muusikaloend, näiteks „Minu elu muusika”, kus iga lugu tähistab olulist etappi, inimest või sündmust elus. Toetab enesepeegeldust ja identiteeditunnetust (Saarikallio & Erkkilä, 2007). Sobib noortest kuni eakateni.
Veel üks noortega tööks hästi sobiv tehnika on laulusõnade kuulamine ja analüüs – olemasolevate laulude sõnumite ja tähenduse uurimine aitab tuua esile kliendi tunded, väärtused ja elukogemused. Sobib eneseanalüüsiks ja refleksiooniks (McFerran, 2010).
Sensoorsed tehnikad muusikateraapias keskenduvad keha ja meele ühendamisele muusika abil, toetades sensoorset kogemust, kehatunnetust ja emotsionaalset regulatsiooni. Sellistes tehnikates kasutatakse näiteks puudutust, liikumist, vibratsiooni ja helisid, et tugevdada kehateadlikkust ning luua kontakt enda ja ümbritsevaga. Meetoditest kasutavad selliseid tehnikaid näiteks BiM (Bodies in Music) ja MuSense, mis on suunatud eelkõige liitpuudega või raskema kommunikatsioonivajadusega klientidele. Samuti võib tinglikult sensoorseid tehnikaid kasutavate meetodite alla lugeda ka vibroakustilise teraapia, kus muusika kaudu edastatud madalsageduslikud helivibratsioonid toetavad kehalist lõõgastust ja närvisüsteemi tasakaalu. (Bonde et al., 2013; Wigram, 1996; Ridder & Ghetti, 2011)
Tihti seotakse muusikat ka teiste loovate väljunditega. Muusika ja kunstiline eneseväljendus – pärast muusika kuulamist või aktiivset musitseerimist väljendatakse kogetut visuaalselt, nt joonistades, maalides või voolides. See aitab sügavamalt teadvustada sisemisi seisundeid (Smeijsters, 2005). Muusika ja liikumine – muusikaga kaasnev liikumine, tants või rütmiline liikumine aitab toetada kehatunnetust, emotsionaalset väljendust ja sotsiaalset suhtlust (Gold et al., 2014). Muusika ja teksti loomine (luuletus, muinasjutt, lugu) – muusika inspiratsioonil kirjutatakse tekste, mis võivad aidata väljendada või töödelda sisemisi kogemusi. Sobib ka loovuse ja keelelise eneseväljenduse arendamiseks (Baker & Uhlig, 2011).
Katti Aumeister, muusikaterapeut tase 6
Viited
Alvin, J. (1975). Music therapy. Hutchinson Education.
Austin, D. (2008). The Theory and Practice of Vocal Psychotherapy: Songs of the Self. London: Jessica Kingsley Publishers.
Baker, F., & Uhlig, S. (2011). Voicework in music therapy. Jessica Kingsley Publishers.
Baker, F., & Wigram, T. (2005). Songwriting: Methods, techniques and clinical applications for music therapy clinicians, educators and students. Jessica Kingsley Publishers.
Bonde, L. O., Ruud, E., Skånland, M. S., & Trondalen, G. (2013). Musical life stories: Narratives on health musicking. NMH-publications.
Bonny, H. L. (1978). Music and consciousness: The Guided Imagery and Music (GIM) program. Institute for Consciousness and Music.
Bruscia, K. E. (1987). Improvisational models of music therapy. Charles C. Thomas.
Bruscia, K. E. (1998). Defining music therapy. Barcelona Publishers.
Frohne-Hagemann, I. (2017). Guided Imagery and Music (GIM): The Bonny Method. Jessica Kingsley Publishers.
Frohne-Hagemann, I. (2017). GIM: Reflections on supervision in training and therapy. Approaches: An Interdisciplinary Journal of Music Therapy, 9(2).
Gold, C., Saarikallio, S., & McFerran, K. (2014). Music therapy. In R. J. R. Levesque (Ed.), Encyclopedia of adolescence (pp. 1860–1868). Springer.
Jerling, J., & Heyns, M. (2020). Exploring Guided Imagery and Music in clinical practice: A qualitative study. Journal of Music Therapy, 57(1), 65–90.
Jerling, P., & Heyns, M. (2020). Exploring Guided Imagery and Music as a well-being intervention. Nordic Journal of Music Therapy, 29(4), 371–390.
McFerran, K. (2010). Adolescents, music and music therapy: Methods and techniques for clinicians, educators and students. Jessica Kingsley Publishers.
Pelletier, C. L. (2004). The effect of music on decreasing arousal due to stress: A meta-analysis. Journal of Music Therapy, 41(3), 192–214.
Rickson, D., & McFerran, K. (2007). Music therapy with children and adolescents in schools: A collection of contemporary approaches. Jessica Kingsley Publishers.
Ridder, H. M., & Ghetti, C. (2011). Music therapy as a treatment method in advanced dementia – A literature review. Nordic Journal of Music Therapy, 20(1), 43–66.
Saarikallio, S., & Erkkilä, J. (2007). The role of music in adolescents’ mood regulation. Psychology of Music, 35(1), 88–109.
Smeijsters, H. (2005). Sounding the self: Analogy in improvised music therapy. Barcelona Publishers.
Thaut, M. H., & Hoemberg, V. (Eds.). (2014). Handbook of neurologic music therapy. Oxford University Press.
Wigram, T. (1996). The effects of vibroacoustic therapy on clinical and non-clinical populations. Music Therapy Perspectives, 14(2), 68–74.
Wigram, T., Pedersen, I. N., & Bonde, L. O. (2002). A comprehensive guide to music therapy: Theory, clinical practice, research and training. Jessica Kingsley Publishers
