Tänasel päeval on tehnoloogia loomulik osa meie elust, infovahetus ja suhtlemine toimuvad suuresti digitaalsete vahendite abil. Tehnoloogia ja muusika on teineteisest lahutamatud, eriti teismeliste ja noorte täiskasvanute jaoks, kes kasvavad või on üles kasvanud digiajastul. Digitaalne ja tehnoloogiast mõjutatud muusikakultuur on osa nende identideedist ning maailmatunnetusest (Knight, Lagasse 2012; Misje 2013; Viega 2018). Muusikatehnoloogia roll on eriti oluline muusikateraapilises töös noorukitega, sest see annab võimaluse suhestuda noorte klientidega läbi kaasaegse muusikakultuuri (Crooke, McFerran 2018).
Muusikatehnoloogia üldmõistena muusikateraapia kontekstis on väga lai, see hõlmab erineva kasutuseesmärgiga riist- ja tarkvara alates muusika kuulamiseks mõeldud lihtsatest digitaalsetest seadmetest ja lõpetades näiteks spetsiaalselt disainitud digiinstrumentidega, milles heli tekib tundlike sensorite aktiveerumisel ka väga minimaalse puudutuse läbi (Hadley et al. 2014).
Oma uurimuses keskendusin kahele teraapiaprotsessile, milles mõlemas kasutasin ühe läbiva muusikateraapia meetodina heliloomingut, täpsemalt muusika loomist kasutades sülearvutit, Ableton Live tarkvara ja MIDI klaviatuuri.
Individuaalteraapia protsessi viisin läbi Kariniga, kes oli 33-aastane normintellektiga naine ning viibis teraapia läbiviimise hetkel kinnipidamisasutuses. Tema eesmärk teraapias oli leida motivatsioon, eneseusk ja fookus elus edasi liikumiseks ning emotsionaalne tugi vanglarutiiniga toimetulekuks. Teise teraapiaprotsessi kliendid olid 13-aastased normintellektiga tüdrukud Laura ja Maria, kes tulid teraapiasse vanemate soovitusel ja veenmisel ning esialgu olid mõlemad selle toimimise osas väga skeptilised. Meie kohtumiste eesmärk oli aidata õpilastel tulla toime koolistressi, pingete ja ärevusega ning ennetada läbipõlemist ja depressiooni. Teraapiaprotsess Kariniga kestis 4 kuud, kohtusime kokku 15 korda ning 90-minutilised seansid toimusid korra nädalas. Laura ja Mariaga kohtusime ca 3 kuu jooksul 12 korda sagedusega 1-2 korda nädalas. Seansside kestus oli 60-90 minutit.
Kariniga alustasime muusika loomise protsessi üheksandal seansil, aga mõte heliloomingu kui muusikateraapia meetodi kasutamisest tekkis mul peale seitsmendat seanssi, kui märkasin, et kõlaplaatide mängimisel improviseeris ta meloodia, mida püüdis meelde jätta ja hiljem korrata. Pakkusin välja muusika loomiseks digitaalsed vahendid, sest klient eelistas enamasti kuulata elektroonilist biidil põhinevat muusikat. Loomeprotsess kujunes järk-järgult ning kulges läbi seitsme seansi. Ühest küljest pakkus see protsess võimaluse eneseületuseks, sest esialgu oli Karin väga ebakindel, kas ta üldse midagi ise luua suudab, teisalt andis see võimaluse tegeleda lähedase kaotusega seotud emotsioonidega, sest loodud teos oli algusest peale pühendatud hiljuti lahkunud kallile inimesele.
Tööprotsessis Ableton Live ́iga sain olla Karini jaoks kaasteeline ja tugi, näitasin võimalusi ja pakkusin erinevaid lahendusi, aitasin tehnilistes küsimustes ja praktilises teostuses, kuid tema ise tegi kõik valikud, mis puudutasid muusikalisi elemente ning lõpuks tekkinud terviku üldist vormi ja ülesehitust. Muusika loomise protsess toetas meievahelist usalduslikku teraapiasuhet ning pakkus kliendile olulise eduelamuse.
Töö noorte klientide Laura ja Mariaga erines oluliselt minu varasematest kogemustest, sest nende puhul polnud muusikateraapiasse tulemine vabatahtlik otsus, vaid vanemate soov ja suunamine. Kuna tegemist oli lastega, kes on kasvanud üles nutitelefonidega internetipõhises maailmas, siis oli mul algusest peale plaanis kasutada selles protsessis muusikatehnoloogilisi vahendeid. Juba teisel seansil tutvustasin virtuaalinstrumentidega elektroonilise muusika loomist kui ühte võimalust, millega muusikateraapias tegeleda saab. Laurale ja Mariale pakkus digitehnoloogia kasutamine huvi ning esialgu plaanisid nad mõlemad eraldi oma muusikat luua ja loomeprotsessi ka individuaalselt eesmärgistada.
Minu algne nägemus oli, et kasutame muusika loomiseks riistvarana telefone ja Garagebandi/Walkbandi rakendusi, sest need võimaldaks noortel ka kodus oma muusikalisi mõtteid katsetada ja arendada, kuid juba esimestel loomeseanssidel sai selgeks, et telefonipõhised rakendused pole siiski nii laialdaste võimalustega ja paindlikud kui sülearvutist, Ableton Live programmist ja MIDI klaviatuurist koosnev ministuudio. Peale paari loomekatsetust telefonidega pakkusin proovimiseks eelpool mainitud tark- ja riistvara kombinatsiooni ning märkasin kohe, et selle kasutamine avas Laura ja Maria jaoks loomise uue dimensiooni. Helide hea kvaliteet ja mitmekesisus, klaviatuuri lihtne kasutamine ja erinevad võimalused juba salvestatud materjali muutmiseks tegid protsessi lihtsaks ja pakkusid ka koheselt võimaluse kuulata tulemust.
Teraapiaprotsessis Laura ja Mariaga valmis kaks ambient stiilis elektroonilist muusikateost, loomeprotsess iseenesest oli nende jaoks väga haarav ja inspireeriv ning muusika eesmärgid sõnastasid nad ühiselt – nende loodav muusika võiks tekitada hea ja rahuliku enesetunde, see sobiks rahunemiseks ärevas olukorras või kuulamiseks enne uinumist.
Ka selles protsessis olin terapeudina pigem jälgija rollis, aitasin Ableton Live´i ja klaviatuuriga toimetada, vahepeal pakkusin erinevaid variante, kuidas ühte või teist loodud helimustrit võiks kasutada, kuid loomeprotsessi juhtisid nemad ja selles kujunes selgelt nende omavaheline dünaamika ja tõhus koostöö. Kokkuvõttes hindasid mõlemad tüdrukud muusikateraapia kogemust väga positiivselt ning tunnistasid, et soovitaksid seda ka kaaslastele, kellel probleeme ärevuse ja koolistressiga.
Mitmetest artiklitest ja oma teraapiajuhtumitest lähtuvalt saan välja tuua, et tehnoloogia kasutamisel on olulisim seada esikohale klient ning tema vajadused (Magee 2014b, Street 2014). Otsus tehnoloogia kasutamise kasuks peab olema alati põhjendatud. Minu uurimuse fookuses olnud juhtumite puhul olid peamisteks ajenditeks kasutada teraapilises loominguprotsessis tehnoloogiat klientide muusikaeelistused ning vastuvõtlikkus ja huvi digivahendite vastu. Magee (2014a) ning teiste (Hadley et al. 2014; Magee, Wimberly 2014) poolt kirjeldatud vanuse mõjufaktor muusikatehnoloogia kasutamisel toimis nii terapeudi kui klientide vaatest eelduse kohaselt ehk Y– ja Z–generatsiooni noorte ja täiskasvanute jaoks on tehnoloogia kasutamine loomulik ning see ei tekita neis ebamugavust või hirmu.
Samades eelpool mainitud uurimustes tuuakse välja, et lisaks vanusele mõjutab suhtumist tehnoloogiasse ka sugu, seda nii terapeudi kui kliendi vaatest (Hadley et al. 2014; Magee 2014a; Magee, Wimberly 2014). Sotsiaalkultuurilisest keskkonnast mõjutatuna seostatakse tehnoloogia kasutamisega pigem mehi ning helirežii ja elektroonilise muusika produktsioon on valdkonnad, milles domineerib maskuliinsus (Faulkner 2001; Stadler 2010). Oma kogemuste ja vaatluste põhjal julgen öelda, et muusikatehnoloogiat puudutavad mõttemallid ja arusaamad on viimase kümnendi jooksul palju muutunud, saan seda järeldada toetudes nii praktika kogemustele naissoost klientidega, kui ka lähtudes oma igapäevatööst Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, kus muusikatehnoloogiat ja heliloomingut puudutavate erialade tudengite sooline jaotumine on aasta-aastalt järjest enam võrdsustunud.
Kirjutades muusikatehnoloogiast rõhutab Street (2014) oma artikli kokkuvõttes muusikaterapeudi põhioskusi kuulaja, jälgija ja intuitiivse mõtlejana. Seega muusikatehnoloogia peaks sobituma loomulikult terapeudi töövahendite valikusse ja võimendama põhioskuste kasutamise efektiivsust. Nagu mitmed uurijad (Magee 2014a, Street 2014) on märkinud, saab muusikatehnoloogia kasutegur avalduda ainult siis, kui terapeut sellega töötades end mugavalt tunneb. Isikliku kogemuse põhjal nõustun täielikult eelpool mainituga, sest terapeudi enesetunne ja enese tunnetus on töös kliendiga äärmiselt olulised. Tehnoloogia ei tohi võtta fookust kliendilt ja terapeudi oskused peavad olema piisavad, et kasutatavat riist- ja tarkvara hallata ning vajadusel ka probleeme lahendada.
Nii Karini kui ka Laura ja Maria puhul toetas muusikatehnoloogia integreerimine teraapiaprotsessi meievahelise usaldusliku suhte tugevnemist, empaatilist mõistmist ja turvalise keskkonna kujunemist. Need kõik on terapeutilise suhte olulised osad, milleta klientide eneseareng oleks olnud piiratud. Mõlemas loominguprotsessis said kliendid kasutatud helitarkvara abil liikuda oma üldiste teraapia eesmärkide suunas ja luua muusikat, mis toetas nende identiteeti ning pakkus loomisrõõmu. Karinis kasvas enesekindlus ja -teadlikkus, Laura ja Maria õppisid loomeprotsessis teineteisega arvestama ning koos loodud muusikal oli rahustav ja stressi maandav mõju.
Ka Magee (2014a; 2014b) ja Street (2014) uurimused toetavad minu juhtumite põhjal tehtud tähelepanekuid – erinevate tehnoloogiliste vahendite kasutamine muusikateraapia protsessis võib toetada kliendi identiteedi kujunemist, sisemiste ressursside avastamist ja teraapia eesmärkide saavutamist.
Artikkel muusikateraapia põhikursuse lõputöö põhjal.
Einike Leppik, superviseeritav muusikaterapeut
Viited
Crooke, Dale Hew Alexander; McFerran, Katrina (2019). Improvising Using Beat Making Technologies in Music Therapy with Young People.– Music Therapy Perspectives, Vol. 37, Issue 1, lk. 55–64. Avaldatud veebis 4.01.2019, https://doi.org/10.1093/mtp/miy025, vaadatud 11.12.2023.
Faulkner, Wendy (2001). The Technology Question in Feminism: A view from feminist technology studies. – Women’s Studies International Forum, Vol. 24, Issue 1, lk. 79–95. Avaldatud veebis jaanuaris 2001, https://doi.org/10.1016/S0277-5395(00)00166-7, vaadatud 7.01.2024.
Hadley, Susan; Hahna, Nicole; Miller, Vern; Bonaventura, Michelle 2014. Setting the Scene: An Overview of the Use of Music Technology in Practice. – Music Technology in Therapeutic and Health Settings 2014. Toim. Wendy L. Magee. London: Jessica Kingsley Publishers, lk. 26-45.
Knight, Andrew; Lagasse, A. Blythe (2012). Re-connecting to music technology: Looking back and looking forward. – Music Therapy Perspectives, Vol. 30, Issue 2, lk. 188-195. Avaldatud veebis
1. novembril 2012, https://doi.org/doi:10.1093/mtp/30.2.188, vaadatud 18.12.2023.
Magee, L. Wendy (2014a). Using electronic and digital technologies in music therapy: the implications of gender and age for therapists and the people with whom they work. – Music, Health, Technology and Design, Series from the Centre for Music and Health, Vol. 8, NMH-publications 2014:7, lk. 227–241. http://hdl.handle.net/11250/279900, vaadatud 15.12.2023.
Magee, Wendy L. 2014b. Indications and Contraindications for Using Music Technology with Clinical Populations: When to Use and When Not to Use. – Music Technology in Therapeutic and Health Settings 2014. Toim. Wendy L. Magee. London: Jessica Kingsley Publishers, lk. 85-104.
Magee, Wendy L.; Wimberly, Davis 2014. Gender-Technology Relations in the Training and Practice of Music Technology in Therapeutic Settings. – Music Technology in Therapeutic and Health Settings 2014. Toim. Wendy L. Magee. London: Jessica Kingsley Publishers, lk. 313-327.
Misje, René 2013. Music technology in music therapy – A study of the possibilities, potential and problems around the use of music technologies in music therapy with youths and adolescents. Töö magistrikraadi taotlemiseks. University of Bergen. Avaldatud veebis 13.05.2013, https://hdl.handle.net/1956/7133, vaadatud 07.12.2023.
Stadler, Gustavus (2010). Breaking sound barriers. – Social Text 102, Vol. 28, Issue 1, lk. 1–12. Avaldatud veebis 1.03.2010, https://doi.org/10.1215/01642472-2009-057, vaadatud 7.01.2024.
Street, Alex 2014. Using GarageBand Music Software with Adults with Acquired Brain Injury at Headway East London. – Music Technology in Therapeutic and Health Settings 2014. Toim. Wendy L. Magee. London: Jessica Kingsley Publishers, lk. 219-236.
Viega, Michael (2018). A humanistic understanding of the use of digital technology in therapeutic songwriting. – Music Therapy Perspectives, Vol. 36, Issue 2, lk. 152–160. Avaldatud veebis 4.06.2018, https://doi.org/10.1093/mtp/miy014, vaadatud 23.12.2023.
