Sissejuhatus. Nagu kõik ajalookäsitlused, on ka muusikateraapia ajalugu mahukas, täis erinevate maade ja kultuuride pärimusi, fakte, suundi ja teaduslikke teooriaid. Sõltub kirjutajatest, kuidas seda materjali käsitletakse ja struktureeritakse. Tuntud USA muusikaterapeudi Barbara Wheeler’ i (2015) sõnul on peamised nn. muusikalised raviviisid baseerunud nähtustel, mida saab jagada tinglikult kahte rühma:
1) spirituaalsed uskumused ja praktikad (šamanism, holistlikud suunad, religioonid) ning
2) teaduslikud teooriad (sh. kaasaegne muusikateraapia).
Esimene rühm sisaldab nii suulisi kui esimesi kirjalikke ülestähendusi inimajaloo sügavikust ning muusika kasutamisest tervendavatel eesmärkidel. Seda teavet lugedes võib avastada, et nii mõnedki vanad traditsioonid on erinevatel rahvastel säilinud tänapäevani või on need taas üles leitud ja kasutusse võetud, küll veidi kaasaegsemas sõnastuses ja vormis. Teine rühm, ehk teaduslikud teooriad (sh. kaasaegne muusikateraapia), on seotud erinevate teadustega, nagu muusikateadus, ajalugu (eriti kultuuriajalugu), filosoofia ja meditsiin.
I Spirituaalsed uskumused ja praktikad erinevates kultuurides
Šamanistlikud traditsioonid on levinud paljudes maades üle maailma – Aafrikas, Aasias, Euroopas ja Ameerikas – kus muusikat kasutati teadvuse muudetud seisundite esilekutsumiseks (tavaliselt muusika koos tantsuga). Šamaan kui kogukonna preester või arst kasutas helisid (nt. trummimängu) transiseisundi saavutamiseks ja tegi sisemise reisi informatsiooni saamiseks teispoolsuses olevate jõudude juurde, et inimesi ravida või aidata. Muudetud teadvuse seisundit kasutatakse kaasaja muusikateraapias Helen Bonny meetodis GIM ja monokromaatiliste helide kasutamisel (kindla sageduse ja lainepikkusega helilained) – monochord, gong, didgeridoo, Tiibeti palvekausid – et avada transiseisundi tervendamise potentsiaal teraapiaprotsessis.
Holistliku suuna puhul tuuakse sageli esile Ameerika indiaanlaste kultuur, kus on sajandeid kasutatud muusikat ravivahendina. Indiaanlastel olid teadmised spetsiifilistest rütmidest, mida kasutati erinevate hädade leevendamiseks. Rütmile lisati tavaliselt laul, vahel vaid lauldi. Füüsiliste häirete korral kasutati enamasti stimulatiivset, vaimsete häirete korral lisati sedatiivse iseloomuga muusikat. Aafrikas on rahustavat muusikat kasutatud valu vähendamiseks meeste ja naiste ümberlõikamisel ja muudel traditsioonilistel kirurgilistel sekkumistel. Surma ja ärasaatmise puhul pakkusid lähedastele tuge ja lohutust nutu/ kaebelaulud, mis kirjeldasid elu ringkäiku, kus inimesed sünnivad, vananevad ja lahkuvad.
Vanade kõrgkultuuride religioonid omistasid muusikale võlujõudu ja jumalikku algupära ning seda peeti kõikidest kunstidest kõige olulisemaks. Arvatakse, et muusika areng on saanud alguse tänu inimese laulmisvõimele ja esimeseks instrumendiks oli keha (nt. käteplaksud). Ligi 4500 aastat vanas India kultuuris asetatigi inimhääl kõige kõrgemale kohale ja seda peeti kõige täiuslikumaks instrumendiks. India pärimuste kohaselt olevat kogu maailm loodud vaid ühest ainsast alghelist, mis koosneb kuuldavast ja kuuldamatust häälest. Viimast suudavad tajuda ainult jumalad ja kõrgemad joogid. Vana-Hiinas arendati täielikult välja muusikateooria kontseptsioon juba kolm tuhat aastat tagasi, kusjuures muusikat peeti kõikide teaduste allikaks. Muusikuid arvati Jumalaga ühenduses olevaiks, mistõttu neid ümbritseti suure austusega. Egiptuse vaaraod kuulutasid end koguni muusikute sugulasteks ja assüürlased jätsid alistatud rahvastest ellu vaid muusikud, kes rakendati teenistusse võitja õukonda. Seos muusika, tervendamise ning religiooni vahel oli Egiptuses ülimalt tähtis. Seetõttu pidid preestrid valdama nii muusikat kui füüsikaseadusi. Egiptuse templeid ja hauakambreid ehitati lähtuvalt muusika ja kõla peegeldumisest ruumis, et saavutada erilist akustikat. Egiptlaste tähestik (hieroglüüfid) ei sisaldanud täishäälikuid, neid peeti pühadeks ja esitati lauldes ning loitsides ülempreestrite poolt jumalate ülistuseks ja haiguste ravimiseks. Preestrinnad kasutasid jumalatele pühendatud rituaalides ja tervendamise eesmärgil kõristilaadset nn. sistriumi, mis meeldiva heli kõrval tekitas kõrvale ka mittekuuldavat ultraheli. Viimane on tänapäeval levinud terapeutilistel eesmärkidel (nt. valu leevendamine). Artikli piiratud mahu tõttu jäävad siinkohal käsitlemata kristliku ja islamistliku religiooni võimsad muusika kasutamise traditsioonid inimese tervise huvides.
II Teaduslikud teooriad
Muusikateraapia kui akadeemiline distsipliin sai alguse Euroopa kultuuri hällist 600 eKr, seoses Antiik-Kreeka tõusuga, kus arenes ratsionaalne meditsiin. Sellest perioodist on ajalukku end kirjutanud nt muusikaliste intervallide matemaatiliste reeglite avastaja Pythagoras (6. saj. eKr), Kreeka arstid ja nelja ihumahla teooria loojad Hippokrates ning Galen (5.-4. saj. eKr), erinevatele helilaadidele tähenduse andja Platon (400-300 eKr), Rooma filosoof Boethius (u. 480-524).
Kirjalikud allikad kajastavad kaasaegse muusikateraapia arengu kõige olulisemaid sündmusi ja fakte alates 19. sajandist, just Ameerikas ja Euroopas, kus arenesid teaduslikud meetodid diagnoosimiseks ja ravimiseks, mil võeti kasutusele uusi ravimeid ja tehti rohkem operatsioone. Muusikat kasutati enam spetsiifiliselt, andes aluse tehnikate arengule, mida tänapäeval kasutatakse nt ISO-printsiip: muusikateraapia tehnika, kus muusika sobitatakse kliendi meeleoluga ning seejärel muudetakse järk-järgult taotletava meeleolu suunas. Järgmine oluline periood muusikateraapia ajaloos langeb 19.-20. sajandi pöördele, kus muusika kasutamine tervendaval eesmärgil kasvas enamasti tänu muusikute jõupingutustele ja muusikateraapia tehnikad arendati välja isikliku praktika kaudu. 20. sajand tähistab muusikateraapia professionaalsuse kiiret arengut, eriti teisel poolel. Paljudes maailma riikides arenes muusikateraapia kui eriala/elukutse ja loodi ühendusi, et toetada ja koolitada spetsialiste, uuringuid, arendada kõrgkoolide kliinilisi ja haridusstandardeid, koolitusprogramme, trükkida ajakirju ja ajalehti, korraldada konverentse.
Kokkuvõte. Kõikides kultuurilistes kontekstides on muusika olnud seotud tegevustega, mis otsisid endisest paremat tervist ja terviklikkust. Raviviisid sõltusid enamasti sellest, kuidas seletati haiguse põhjusi vastavalt kultuurile, religioonile, uskumustele, väärtustele, traditsioonidele ja teadmistele – olles teerajajaks kaasaegsele muusikateraapiale.
Malle Luik, muusikaterapeut (PhD), psühholoog, superviisor-coach, MTÜ Avita Muusikateraapia Kliiniku juht, EMTÜ liige ja esindaja EMTC-s, EMTC supervisiooni töögrupi juht, ESCÜ (Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing) täisliige.
Kirjandusallikad
– Davis, W. B., Gfeller, K. E., & Thaut, M. H. (2008). An introduction to music therapy: Theory and practice (3rd ed.). Silver Spring, MD: American Music Therapy Association.
– Davis, W., Hadley, S.(2015). A history of Music Therapy. Music Therapy Handbook (ed. Barbara L. Wheeler), 17-28.
– Horden, P. (2000). Music as medicine:The history of music therapy since antiquity. Aldershot, UK: Ashgate
– Rüütel, E.(2004). Muusikamaagiast muusikateraapiani. Veebilehel: www.folklore.ee/tagused/nr22/eharyytel.pdf
– TLÜ muusikateraapia magistriõppe üliõpilaste referaadid muusikateraapia ajaloost (2016)
