Muusikaõpetaja töö on viinud paljude aastate järel hoopis muusikateraapia radadele. Tänases töös muusikaterapeudina on muusikaline kirjaoskus ehk teema, mis esmapilgul pole esimesel, teisel ega ka kolmandal kohal. Ometigi 20 aastat pimedate ja vaegnägijate lastega töötamine on olnud põhjuseks, miks olen täna ka muusikaterapeut. Kommunikatsioon, ühine keel ja mõistmine on ühisosa mõlemas rollis, milles muusika keel on pakkunud väga eredaid hetki.
2003 a asusin otse tudengi rollist õpetaja rolli teadmata täpselt missugused on hariduslikud erivajadused ja missugune õppetöö kohandamine mind ees ootab. Kuni tänaseni töötan Tartus pimedate ja vaegnägijate õpilastega, kes on mind ennast väga palju õpetanud. Koostöö klassiruumis, kus on vaba ja sundimatu õpikeskkond, on ruumi ja võimalusi enamaks kui õppekava täitmine. Loomulikult see toob kaasa sama palju väljakutseid, aga päris jalgratast leiutama ei pidanud, kogenud spetsialiste jagus kõrvale. Ja täna olen mina rõõmuga toeks neile, kes seda küsivad.
Tänapäeval kaasava hariduse võtmes on erinevate kasvatuslike ja hariduslike erivajadustega lapsi pea igas koolis ja lasteaias, kui hästi või halvasti sellega on, jääb igaühe vaagida, aga see ei muuda olukorda täna. Seetõttu võib pime õpilane õppida mistahes koolis. Järgnevalt teen ülevaate sellest, kuidas jõudsin Eesti esimese Punktkirja noodiraamatu loomiseni, et mistahes koolis oleks õpetajal jt toetuspunkt.
Meil kõigil on oma keel ja oma kirjakeel. Muusika keel on universaalne üle maailma, aga siiski on selle üles märkimises erisused: relatiivne süsteem, numbriline tähistamine, absoluutsed helikõrgused, figuurnoodid, punktkirjanoodid jne. Muusikaline kirjapilt sisaldab palju infot, see võib olla lihtne viisijupp kui ka keerukas partituur. Lisaks helikõrgustele ja vältustele on oluline muusikapala pealkiri, autor, esitamise muusikalised nüansid, kordused, dünaamika jpm. Olenemata sellest, kas tegemist on nägija või pimeda noodilugejaga, loob noodikiri ülevaate tervikust, väljendab nüansse, mida on süsteemi abil kerge lugeda, kirjutada, kohandada, meelde jätta ja talletada.
2015. a osalesime väikese grupi eesti õpetajatega Londoni Ülikoolis rahvusvahelisel konverentsil „Visually-impaired musicians’ lives” („Nägemispuudega muusikute elud”) ja läbiviidud küsitluse põhjal andsime ülevaate olukorrast Eestis, teemal „Learning opportunities for Estonian blind musicians in school in 2014” („Pimeda muusiku õppimisvõimalused Eestis 2014”). See sisaldas muusikat õppivate nägemispuudega õpilaste ja nende õpetajate hinnanguid õpivõimalustele, õppemeetodeile, ainedidaktikale, muusika tegemise väljundeile ning ilmnenud probleemidele. Küsitluse tulemusel selgus, et suurimaks kitsaskohaks nii õpilaste kui õpetajate seas on punktkirjas noodikirja vähene oskamine ja kasutus, vajadus kirjalike emakeelsete õpimaterjalide osas ja kaasaegsemate tehnoloogiliste lahenduste järele. Sellest kogemusest lähtuvalt on täna olemas eestikeelne Punktkirja noodiraamat, mis on esimene samm selles suunas. Noodiraamat ilmus aastal 2020 Tartus ja kaasautoriks on klaveriõpetaja Tiiu Ernits.
Kui ma 20 aastat tagasi muusikaõpetajaks tööle läksin, siis valmistas toonane kauaaegne õpetaja Tiiu Lõhmus muusikakooli õpilastele, kes õppisid ka Tartu Emajõe Koolis, solfedžo tundideks käsitsi punktkirjas noodimaterjali ette. Imetlusväärne! Muid võimalusi polnudki muusika valdkonnas punktkirjas, muusikakooli õpetajad punktkirja veel ei osanud rakendada ja sellekohaseid täiendkoolitusi ka polnud. Rahvusvahelised allikad olid väga mahukad, millest koolimuusikaks vajaminev osa ja noodiõpetuse üldine algõpetus oli siiski liiga väike.
Seni kõik toimiski kuni ühe muusikaolümpiaadini, kus osales üks pime noormees. Muusikaliselt andekas osaleja täitis kõik noodikirjas olevad ülesanded lisaks muudele muusikalistele tegevustele. Paraku punktisummas ta kirjalike ülesannete eest tulemust ei saanud. Milles asi? Nimelt rahvusvaheline punktkirja noodisüsteem põhineb ühisele standardile, aga noormees oli õppinud pisut teistsuguseid punktkirjamärke, mis olid tegelikult võõrale punktkirja lugejale seosetud märgid. Siit algas soov luua eestikeelne noodikirja süsteem punktkirjas, mis järgib rahvusvahelist punktkirjastandardit. Seda mõistes ja kasutades on muusikaline kirjapilt rahvusvaheliselt mõistetav ning ka edasiõppimisvõimalused muusikavaldkonnas arvestatavad. Jah, erandeid on igas valdkonnas ning siingi, aga meie kaasava hariduspoliitika suunal peaks olema igal õppijal ligipääsetavus muusikalisele kirjaoskusele. Siinkohal tunnustan lugupidavalt kõiki, kes on suurepärast tööd teinud pimedate õpilastega. Muusika on ju siiski meedium, mis tuleb meie seest ja saab kuuldavaks, olgu see hääle või pillimängu kaudu. Musitseerimises polegi küsimus, eks me kõik teame vägevaid muusikuid, kes ei loegi nooti, aga kui selleks on võimalus, siis annab muusikaline kirjaoskus ainult uusi vahendeid eneseväljenduseks juurde.
Lapsed, kes alustavad aabitsa järgi tähtede õppimist, õpivad etapiliselt ka noodikirja. Kuna punktkirja noodikiri koosneb kuuepunktilisest süsteemist, siis alustatakse lihtsamate näidetega, mida on sõrmede all lugedes lihtsam eristada. Esimesed märgid punktkirjas on kui lihtsad mustrimärgilised mängud, et leida erinevaid, sarnaseid või korduvaid elemente.
Näide: Punktkirjas mustrimäng eeloskuste arendamiseks
Näide: Kuuepunktisüsteemi järjekord punktkirjas
Noodikiri on kuuepunktisüsteemis isegi lihtsam kui nn tavalises noodikirjas, sest üks märk sisaldab nii helivältust kui -kõrgust. Seega helirida silmas pidades on vaja vaid seitse helikõrgust punktkirjas ära õppida, pluss sammhaaval nende variatsioonid erinevate vältuste näol, aga nn põhikuju jääb alati samaks.
Näide: Noodinimed vältustega ja tähised
* täisnoot ja 16ndiknoot on samasuguse märgistusega
** põhirida, mis õpitakse esmalt
Nägija haarab pilguga noodikirja liikumist vastavalt meloodiale üles või alla suunas. Punktkirjas noodipilt on lineaarne. Punktkirja lugeja loeb hetkes korraga üht märki, seega terviku haaramine on aeganõudev ja vajab vilumust ja tähelepanu. See arendab aga muusikalist kuulmist, mälu, seoste loomist jpm. Muusikaline kirjaoskus võimaldab detaili täpsust muusikas, mis mälule toetudes või salvestust kasutades võib olla ebatäpne.
Näide: Võrldev noodipilt punktkirjast
Näide: Veerand-, poolnoodi ja kordsumärkide kasutamine
Heliline näide: https://www.youtube.com/watch?v=76P6jWd36A8
Me õpime eluaeg uusi oskusi. Kuidas on kõige parem õppida ja seejärel õpitut enese jaoks rakendada, on sama erinev kui erinevad on inimesed. Hea, kui on uudishimu uue suhtes. Õppimise juures on õppija seisukohalt oluline valikuvõimalus, kuidas õppida. Mida mitmekesisemalt õppimine toimub, seda suurem on kogemuse pagas, samuti muusika mõistmine terviklikumalt. Muusika kaudu saab väljendada tundeid, kujutada värvikaid lugusid, kõlade kombineerides avastada helivärve, mänguline eneseväljendus arendab loovust ja noodikirja oskus on tõhus süsteemi mõistmiseks ja rakendamiseks muusikalises kirjapildis. See väärtustab ka autori kui looja olemust muusika üles kirjutamisel, talletamisel.
Soovin punktkirja kasutavatele spetsialistidele ja punktkirja õppijale, ka huvilistele indu ja loomingulist koostööd. Kommunikatsioon, ühine keel ja mõistmine on eeldus, milles sünnib väga eredaid hetki.
Foto (erakogu: Kadri Kutsar)
Kadri Kutsar, MA, muusikaõpetaja Tartu Emajõe Koolis, MTÜ Ühiselt (superviseeritav muusikaterapeut)
